Salastamine ei ole põhjendatud. Põllumajandusministeeriumi poolt on väidetud, et kui nad kõik avalikustavad, siis ei olegi nagu millegi üle Euroopa Liiduga läbirääkida. Arvestades Eesti omapära, siis igaüks, kellel on konkreetse info vastu vähegi huvi, selle infoni ka pääseb.
Samas arvan, et asjaomastele ringkondadele peaksid Eesti läbirääkimispositsioonid ja taotletavad tingimused olema varakult laiali jaotatud.
Olen enda kätte saanud Eesti positsioonid põllumajandusküsimustes. Neis olid Eesti seisukohad toodud väga lühidalt ja toiduainetööstusi ei ole informeeritud, kas nendes seisukohtades on midagi läbirääkimiste ajal muutunud või mitte. Need paberid anti mulle allkirja vastu, nummerdatult ning kohustusega mitte informeerida nendest ajakirjandust.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kui tootjad päris hästi ikka ei tea, mis neid Euroopa Liidus ees ootab, siis võivad pikemas perspektiivis nende tänased strateegilised otsused ja investeeringud osutuda valedeks.
Avalikustamisel ja avalikustamisel on vahe. On grupp, kes on asjast huvitatud, näiteks erialaliidud ja neile me anname infot, kui nad küsivad. Teisalt on olemas laiem avalikkus, kelle hulka kuulub ajakirjandus. Oleme üritanud vältida üldrahvalikku arutelu Eesti positsioonide põhjenduste osas ajakirjanduse veergudel. Kui me oma plussid ja miinused avalikult läbi arutame, siis ei ole vaja meil läbirääkimistele minna, sest Äripäeva loeb kindlasti Euroopa Liidu esindus Tallinnas. Siis on kõigile kõik teada. Sellepärast ei saagi Eesti oma seisukohti avalikustada ja nende üle laiemat avalikkust kaasates diskuteerida.
Valitsus moodustab läbirääkimiste delegatsiooni, mille koosseisu haaratakse erinevaid spetsialiste, kes peaksid oma valdkonda esindama. See, mis lõpuks õnnestub kokku leppida, on läbirääkimispartnerite võitude ja kaotuste loetelu. Alati on rahulolematuid ja kui hakkame meie esitatud tingimusi väga laialt arutama, siis ei tekigi Eestil oma postisooni. See, mis aga lõpuks läbirääkimistel kokku lepitakse, on väga ja väga avalik.