Avalik kiri seoses artikliga ?Vene teras kütab kirgi?
12. aprillil 2000. a ajalehes Äripäev ilmunud artikkel ?Vene teras kütab kirgi? on põhjendamatu ja alusetu ning Ruma projekti kahjustav.
Artiklis on kaudselt esitatud täielikult vale väide, justkui oleks minu ettevõte seotud korruptsiooniga ASi Tallinna Sadam juhtkonna suhtes. Samuti heidab see artikkel halba varju Eesti investeerimiskeskkonnale ja ärimoraalile, kuna artiklis antakse mõista, et korruptsioon on Eesti ühes suurimas ettevõttes Tallinna Sadam tavapärane mängureegel.
Tallinna Sadam viis 1997. aastal läbi pakkumise hoonestusõiguse seadmiseks kaidega nr 6, 6A ja 7 piirnevale maatükile. Kui algselt oli pakkumine välja kuulutatud Eesti ajalehtedes ja Riigi Teatajas, siis 1997. aasta augustis Tallinna Sadam pikendas pakkumise tähtaega ja avaldas pakkumise teate ka ajalehes Financial Times.
Pakkumise tingimustes ei olnud spetsifitseeritud, et hoonestusõiguse seadmise eesmärk on metalli- või teraseterminali rajamine. Seetõttu võisid pakkumisel osaleda kõik asjast huvitatud isikud sõltumata sellest, millise kauba vedamise või töötlemisega nad tegelevad.
Mingeid takistusi pakkumisel osalemiseks ei olnud õliproduktide ja väetise transiidiga tegelevatele ettevõtjatele. Takistused pakkumisel osalemiseks puudusid ka neil anonüümsetel minu laimajatel, keda Äripäev nimetab ?vingameesteks?. Keegi teine peale Ruma-USA L.P. pakkumisel ei osalenud. Ruma tunnistati pakkumise võitjaks ja 6. märtsil 1998. a sõlmiti hoonestusõiguse seadmise leping ning koostööleping.
Ei enne pakkumist ega pakkumise ajal, samuti ka pärast pakkumise läbiviimist ja lepingute sõlmimist, ei ole mina ega minu kolleegid andnud kellelegi sentigi altkäemaksu. Rääkimata sellest, et altkäemaks kui nähtus on mulle moraalselt täiesti vastuvõetamatu, puudus Ruma projekti puhul ka igasugune motiiv altkäemaksu andmiseks.
Veelgi enam. Mul on heameel tõdeda, et keegi ei ole Eestis meilt altkäemaksu küsinud ei otseselt ega kaudselt. Sellega on osutunud tõeseks minu poolt pankadele esitatud seisukoht, et erinevalt paljudest teistest postsotsialistlikest maadest vastab Eesti äri- ja õiguskultuur üldjoontes tavapärastele tsiviliseeritud arusaamadele.
Ruma projekti ettevalmistustööd on lõpujärgus. Finantseerimist korraldav pank on laenule heakskiidu andnud. Loodetavasti saab Ruma koos finantseerivate pankadega juba maikuu lõpuks avalikkust teavitada finantseerimislepingute allakirjutamisest.
Rumat on kritiseeritud viivituse eest terminali ehitustöödega alustamisel. Ruma esindajana ma mõistan seda kriitikat, kuna hoonestusõigusega koormatud maatükil ei ole eelmise kahe aasta jooksul veel alanud ehitustööd. Samas ei saa ma aktsepteerida, nagu oleks see viivitus tingitud Ruma tegevusetusest. Tuleb silmas pidada, et Ruma projekti näol on tegemist Eesti senise kõige suurema algusest alustatava finantseerimisprojektiga (greenfield financing project). Projekti planeeritud maksumus on ca 2,2 miljardit krooni. Tegemist on projektiga, mis on suur mitte ainult Eesti kontekstis, vaid terves Kesk- ja Ida-Euroopas.
Ruma projekti kallal töötab enam kui 15 rahvusvahelist ja Eesti konsultatsioonifirmat (majandus- ja turu-uuringute asjatundjad, audiitorid, advokaadid, sadama ja raudteespetsialistid, kindlustuskonsultandid jne). Konsultantide töö ja töö tulemuste põhjal peetavad läbirääkimised võtavad objektiivselt aega märksa rohkem, kui varasem Eesti tavapärane praktika seda lubab eeldada.
Kahetsusväärsel kombel sattus Ruma projekti alustamine Venemaa majanduskriisi ja Kagu-Aasiast alanud finantskriisi perioodi. Rumast sõltumatutel põhjustel ei olnud enne 1999. a detsembrikuud võimalik seada Muuga sadamas hoonestusõigust sellele maale, kuhu on ette nähtud rajada Ruma terminali juurde tulevad raudteeharud (pankadelt ei ole võimalik saada finantseerimise avamist terminali ehitamiseks, millele ei ole õiguslikult tagatud raudteedpidi juurdepääs).
Ülalnimetatud põhjused tingisid Tallinna Sadamaga sõlmitud koostöölepingus sätestatud terminali ehitamise tähtaja pikendamise.
Eelpool märgitud probleemid seoses Ruma projekti alustamise viibimisega on tänaseks ületatud. Seejuures saame Ameerikast tulnud investoritena kinnitada, et tervikuna on meie senine koostöö Eesti äriringkondade ja valitsusasutustega olnud igati konstruktiivne ja korrektne.
Minu kohtumisel Äripäevaga 17. aprillil 2000. a tõdesime, et artiklis ?Vene teras kütab kirgi? mind ja Rumat süüdistavad ja laimavad väited olid kahetsusväärne eksitus. Äripäev nõustus avaldama käesoleva kirja ja omapoolse vabanduse. Selline resümee annab lootust edaspidi uskuda, et ausad konkurendid võistlevad meiega pakkumistel ja konkurssidel nii, nagu on omane turumajandusele ja demokraatlikul ühiskonnakorraldusele ning et nad loobuvad ajakirjandusele valede ja laimavate väidete esitamisest.