Tallinna joogivett ähvardav saasteoht jätab linnajuhid ükskõikseks

Tähelepanu köitis hiljuti ajalehes Delovõje Vedomosti (27.09.?03.10.2000) ilmunud arutelu pinnasevete ulatusliku reostuse võimalusest ja Tallinna Tehnikaülikooli vanemteaduri, veepuhastuste eesrindlike tehnoloogiate eksperdi, keemik Sergei Presi seisukoht.

Presi väitel sisaldab aastas kümneid tuhandeid tonne Eestisse sissetoodav metüül-eetri tretbutanool (METB), sh toorbensiin, mida timmitakse kohapeal, mitmeid toksilisi aineid. See põhjustab ulatusliku keskkonna, eriti pinnavee ning Preisi arvates ka maapinna lähedase pinnasevee reostuse, eriti autotranspordi tiheda liiklusega piirkonnas.

Toodud tähelepanek puudutab eriti Tallinna, kuna tema peamine veevarustussüsteem koos Ülemiste veepuhastusjaamaga paikneb just sellise intensiivse autotranspordi- ja lennuliiklussõlme piirkonnas.

Toodud seik peaks tekitama peavalu eeskätt linnavõimudele, kuna löögi all on Tallinna joogivesi. Saab ju peaaegu 90 linlastest oma joogivee tooduna saaste all kannatavast piirkonnast. Tarbijakaitse ja keskkonnakaitse esindajate ning veeametnike ühise arutelu tulemusena jõuti järeldusele, et mingit ülevaadet ega kontrolli sissetoodava kütuse koguse üle (suur osa tuleb ?mustalt?), kvaliteedi, tekitava saastekoormuse ning mõjuulatuse kohta, kellelgi pole. Ilmselt seda ei saagi olla, arvestades sellega, et vee üks täisanalüüs maksab ligi 6000 krooni. Jääb mulje, et olukord selles majandusharus on üpris lootusetu. Sellepärast olengi kogu aeg käsitlenud meedias seda teemat (otsekontakte on praktiliselt võimatu saada) püüdmaks tõmmata ka linnajuhtide tähelepanu Tallinna joogivee üsna haprale seisundile selles ebastabiilses saasteohtlikus keskkonnas.

Paraku, pealtnäha ?ettevõtlikuna? tunduvat linnameeri Jüri Mõisat on see probleem külmaks jätnud. Kui mitte arvestada huvi Tallinna vee-ettevõtte erastamise vastu. Just tema võimu ajal otsustati Tallinna Vee erastamine. Selle asemel et saadavad vahendid kehvas seisundis oleva vee- ja kanalisatsioonivõrgu korrastamisele ja rekonstrueerimisele toimub selle raha arvel teede ja tänavate asfalteerimine. Justkui illustreerimaks veetrasside eriti halba seisundit on Laia tänava auklik tee sise- ja põllumajandusministeeriumide piirkonnas. Neid avariiseisuses olevaid lõike ei ole väljastpoolt alati näha, aga nende olemasolule vihjavad paraku ülisuured veekaod võrgus. Kaod ulatuvad kuni kolmandikuni kogu linna tarbimisest.

Endastmõistetavalt maksab need veetrassi kaod kinni tarbija. Paradoks on selles, et peale kõige muu annaks veekadude vähendamine olulise majandusliku efekti.

Keegi ei eita, et teed-tänavad vajavad korrastamist. Kuid miks seda peab tegema vee arvel ehk juhul, kui veevarustuses pole probleeme? Antud juhul ka praeguse võimu poolt läbiviidavat veepoliitikat on raske pidada heaperemehelikuks, perspektiivitunnetuslikuks.