Elu ohustavaid jääpurikaid räästas väldib jääsulatussüsteem

Jää ja lumesulatussüsteem katuse ja katuserennide jaoks koosneb küttekaablist, termostaadist ning kaablikinnitusvahenditest.

Sellist süsteemi võib paigaldada iga konstruktsiooniga katusele, kus on vaja ära hoida vee jäätumist rennides ning fassaadide ja katuste jäätumisest tulenevaid kahjusid. Katuserennide ja vihmaveetorude kahjustused saab ära hoida sulavee vaba äravooluga mööda renne. Jää ja lumesulatussüsteem tuleb paigaldada katuse äärt mööda või kohtadesse, kus on jää ja lume kogunemise oht.

Kaablile ei tohi avaldada mehaanilist koormust üle 25 kg, samuti ei tohi kaablit lühemaks lõigata ega pikendada (v.a isereguleeruvat küttekaablit). Küttekaablid peab maandama vastavalt instruktsioonidele ja määrustele.

Küttekaablite töö reguleerimiseks tuleks kasutada termostaati, mille tüüp sõltub jää- ja lumesulatussüsteemi võimsusest.

Vajaliku võimsuse leidmiseks peab arvestama katusekonstruktsiooni ja ilmastikutingimustega.

Katused jagunevad külmadeks ja soojadeks katusteks.

Külmad katused on hästi isoleeritud ja lasevad altpoolt vähe sooja üles. Külmal katusel tekivad jääpurikad siis, kui päike sulatab katusel lund.

Soojad katused on halvasti isoleeritud ja lasevad palju sooja üles. Seetõttu sulatavad soojad katused ka väikestel miinuskraadidel teataval määral lund, kuid allavalguv vesi külmub uuesti katuse äärtel.

Seega peab paigaldatav võimsus rennis olema suurem, et vältida jää teket ka madalatel temperatuuridel. Samuti võib tekkida vajadus paigaldada katuse äärtele küttekaabel. Tavaliselt paigaldatakse katusele jää ja lume sulatamiseks ja sulavee äravooluks 18?20W/m küttekaabel erivõimsusega 150?200 W/m². Küttekaabli paigaldamisel katusele, mis on kaetud tuleohtliku materjaliga nagu tõrvapapp, ei tohi küttekaabli maksimumvõimsus ületada 20 W/m.

Külmade katuste rennid vajavad võimsust 30?40 W/m ja soojade katuste rennid 40?50 W/m.

Kaabel asetatakse rennis edasi-tagasi nii mitu korda, kui vajaliku võimsuse saamiseks tarvis läheb. Tavaliselt piisab kahest kaabli pikkusest (edasi ja tagasi) 18?20W/m kaabli korral.

Küttekaabli õiget vahekaugust katuserennides saab hoida plastmassist fiksaatorite või kaablikinnituslindi abil. Vihmaveetorudes kinnitatakse kaabel plastmassist fiksaatoritega metallketi külge, mis ripub vihmaveetoru sees. Kui rippuv kaabel on lühem kui 50 cm, siis pole ketti vaja. Isereguleeruvat küttekaablit kasutades piisab ühest meetrist kaablist ühe meetri renni ja toru kohta. Samuti ei vaja see kaabel vihmaveetorus metallketile kinnitamist.

See puudutab enamasti suuremaid ehitisi. Küttekaabel laotatakse mööda neelu pikkust edasi-tagasi nii, et saadakse õige võimsus ühe ruutmeetri kohta. Kaabli katuseneelu külge kinnitamiseks on soovitav kasutada kaablipaigalduslinti.

Tihti on keset katuseneelu paigutatud mitu äravoolu. Kui ainult lühike osa kaablist on torusse sisestatud, siis on sobiv kasutada plastmassist fiksaatoreid, et hoida ära kaabli keerdumist. Kui kaabel on sisestatud kogu toru pikkuses, tuleb seda toetada ketiga, mis ripub vihmaveetorus ülevalt alla.

Konks või tugivarras keti jaoks ei tohi mingil juhul toetuda kaablitele.

Sellisel juhul paigaldatakse küttekaabel loogetena 50 cm laiuselt katuse äärest. On oluline, et kaabel laotatakse mööda katust loogetega üles-alla, mitte sirge liinina piki katuse äärt.

Kaabel tuleb kogu pikkuses kinnitada ühtlaste intervallidega, et ta seisaks kindlalt paigal igasuguste ilmastikutingimuste korral.

Tihti paigaldatakse küttekaablid katusele koos lumetõkkega selleks, et ära hoida libisevate lumelahmakate allakukkumist. Selline lumetõke paigaldatakse tavaliselt 50 cm katuse äärest eemale, kuhu kaablid ulatuvad.

Kaabli kinnitamiseks sobivad kaablikinnituslint või plastmassist kinnitusklambrid.

Autor: Vahur Parve