Keskea kriis laastab tervist ja suhteid

Keskeas mehi tabavad sageli mured, mille peale neil noorest peast polnud õppimise, töö alustamise ja rabamise kõrvalt aega mõeldagi. Keskea hädad võivad tabada igaüht, sõltumata elukutsest ja ühiskondlikust positsioonist. Poolametsa tähelepaneku järgi on vaimse töö tegijate kriisi algpõhjus tihti istuv eluviis, füüsilise töö tegijatel aga kärakavõtmine. Lõhkiläinud peresuhted on probleemiks igas ühiskonnakihis.

40. eluaasta paiku hakkavad tunda andma tervisehädad, mis noori mehi ei kimbuta: eelkõige südame- ja eesnäärmehaigused, mis omakorda mõjutavad ka psüühikat. Esimeste terviseprobleemide otsa hakkavad sattuma need, kes on eluaeg kõvasti suitsu teinud või viina visanud.

Naiste keskea kriisil on konkreetne algustärmin ? 50. eluaastat. Meeste keskea kriisil sellist algusaega pole, füsioloogiline vananemine toimub enamasti järk-järgult, alates tasapisi peale juba 30. eluaastatest. Tegelikult põeb mõni oma esimese mikroinfarkti juba enne 30aastaseks saamist. Kriis algab ühel varem, teisel hiljem. Vananemine ei tähenda ainult kortsude juurde tekkimist, vaid ka veresoonte lupjumist, lihasjõudluse vähenemist ja teisi kogu organismi puudutavaid muutusi.

Klassikalises mõistes algab mehe keskiga 40. sünnipäevaga, kuid tegelikult võib see alata nii kümmekond aastat varem kui ka hiljem. ?Definitsiooni, mis see meeste keskea kriis ikkagi on, pole olemas ? igaühel võib see avalduda isemoodi. Mõnel aga jääb see üldse tulemata,? märgib Poolamets. ?Kõik sõltub sellest, kuidas mees on oma elus püstitatud ülesannetega hakkama saanud, missugune on tema tervis ja kuidas ta on hoidnud oma suhet partneriga.?

Kriisi tundemärkide ilmnemisel oleks paslik aeg maha võtta, sest kõik elu tahud on üksteisega seotud. Kui mees jätkab sama tempoga, end vaimselt või füüsiliselt üle pingutades, siis võib tervis alla käia ja kriis võib väljenduda ka suhetes partneriga. Suurem oht tööd rabades kriisi sattuda on ärimeestel, kellel pole aega mõelda enam oma tervisele ega perekonnale.

Kes aru saab, et organismis on alanud muutused, ja kes seda endale tunnistab, võib abi saamiseks pöörduda pere-, meeste- või südamearsti poole ? peaasi, et see arst oleks usaldusväärne. Poolametsa sõnul ei pea meeste probleemidega tegelema tingimata ainult meesarst. ?Tihti on mehel lihtsam rääkida oma intiimelu probleeme naisnõustajale, sest mehed hakkavad üksteist alateadlikult võrdlema ja kardavad kriitikat. Samas suudab meesnõustaja meesteprobleeme paremini mõista.?

Abi järele tuleks pöörduda õigeaegselt ja ühtlasi tuleks hakata oma tervisele, toitumis- ja liikumisharjumuste tervislikumaks muutmisele suuremat rõhku panema. Poolamets ütleb, et seksuaalprobleemidest üle saamiseks on harva tarvis abistavat ravi ? pigem on see mõtteviisi küsimus. Tuleb aktsepteerida seda, et keskeas mehe suguelu ei saa enam olla sama intensiivne nagu poisikesel.

Tervisehäiret tuleks võtta kui motivatsiooni enesega kompleksselt tegelema hakata. Kes suudab oma tööd ja peresuhteid ratsionaalselt jagada ning eluga harmoonilise edasimineku enda jaoks lahti mõelda, see peaks kõikidest karidest jagu saama.

Naine võib meest kriisist üle aidata näiteks tema saavutuste tunnustamisega. Vaid abikaasadevaheline usalduslik vahekord on garantii, et erinevate eluetappide probleemid ületatakse.

Samas on Poolametsal tulnud nõustada ka mehi, kellel endal pole aega keskeakriisis olla, kuna nad on hädas oma menopausis naisega. Tavaliselt aitab sel puhul elutarkus.

?Iga kriis on ületamiseks. Kes seda suudavad, annavad endale võimaluse elada kauem,? arutleb Poolamets.

Vananemine pole meeste jaoks sugugi midagi nii hirmsat kui naiste jaoks. ?Mehed ei võta asja nii traagiliselt, nende jaoks on hoopis keerulisem nii kaua vastu pidada, et sellesse elufaasi jõuda.?

Kui kroonilised haigused on ravitud ja elu stabiilsus saavutatud, siis võib rahulikult 60?70aastaseltki elada füüsiliste vaevusteta ja elu nautida.

Autor: Eha Laanepere