Professor Varuli hiilgav kaitsekõne ei veena

On kõigiti ootuspärane, et prof. Paul Varul tema enda juhtimisel koostatud võlaõigusseaduse (VÕS) eelnõu nagu oma last kõigi mõeldavate ja mõeldamatute väidetega kaitseb. Kui kirjanduses ja eri riikide õiguspraktikas eelarvamusteta pilguga ringi vaadata, pole raske veenduda, et asjad on hoopis teisiti kui Varul seda kujutab.

Suuri loogikalisi vasturääkivusi ja mõistete segaputru, mis sellet tuleneb, kui võlaõigust kujutletakse hõlmavat kogu lepinguõigust, on täheldatud ammu. Eri riikides on reageeritud erinevalt. Rootsis ja Soomes saksa tüüpi võlaõigust pole kunagi kehtinudki. Inglismaal kehtivab eraldi lepingu- ja võlaseadus. Saksamaal kehtib tänaseni 19. sajandil koosatud eraseadustik (BGB), millele tuginedes meie võlaõiguslased loevad ainuõigeks arvata kõik lepingud ja kogu lepinguõigus võlaõiguse koostisse.

Saksa levinumates õiguskäsiraamatutes käsitletakse eeskätt esituse loogilist selgust silmas pidades asja vastupidi ? võlaõiguse põhimõisteid vaadeldakse lepinguõiguse raames. ?Õiguspraktika: käsi- ja koolitusraamatus? (München 1991) käsitletakse eraõigust näiteks järgmise skeemi kohaselt: § 1. Eraõiguse alused; § 2 Üldine lepinguõigus, mis jaotub omakorda: A ? Võlasuhte mõiste, B ? Lepingud, lepingutingimuste rikkumine, C ? Lepingueelsete tingimuste rikkumine jne. Sellele järgnevad paragrahv eri liiki lepingute kohta (§ 3), panga- ja laenuõiguse kohta (§ 4) jne. Tähelepandav on, et eraldi võlaõiguse osa selles käsiraamatus ei ole ? üldise lepinguõiguse mõiste hõlmab kõik selle, mida Varul arvab kuuluvat võlaõiguse mõistesse.