Vanataadi selja taga

Maailm läheb järjest kummalisemaks, et mitte öelda apokalüptilisemaks.

Ähvardavalt väheks kipub jääma seda lihtsat argist turvalisust, mille järele igatsevad kõik ? peale riigikukutajate, hobusevaraste ja õnnemängijate.

Kliima muutumine ei ole enam teadlaste spekulatsioon. Aasta-aastalt kasvab nende hulk, keda see valusasti puudutab, kes kaotavad kodu ja toimetuleku, vahel koguni elu, küll orkaanide purustustes, küll üleujutustes, mudavoogudes, küll põuaikaldustes, kõrbete halastamatus pealetungis. Jää sulab nii põhjas kui ka lõunas, ookeanipind tõuseb.

Või mis rahulikkust saab oodata pärast seda, kui mudalaviin on su elumaja minema viinud, orkaan, mis varem kunagi ei jõudnud rannikult nii kaugele sisemaale, su kodulinna maatasa teinud?

Õigupoolest ei ole loodus siin maamunal eales pikemat stabiilsust sallinud. Seal, kus muiste kasvasid metsad, laiub nüüd kõrb, seal, kus tuul ulus aastaringi lõpututel jääväljadel, haritakse nüüd põldu.

Ent midagi on täiesti enneolematut. Looduse pendeldamistesse on sekkunud inimene. Inimene on atmosfääri paisanud hiigelkogustes vääveldioksiidi, lõhkunud osoonikihti, hävitanud vihmametsi, raiunud mäenõlvad puudest lagedaks, kõigutanud looduse nagunii õrna tasakaalu.

Inimene oma ahnuses hakkas rohtusöövatele kariloomadele söötma korjustest valmistatud proteiinijahu, muutis päratud alad ahermaaks või radioaktiivsusest saastatuks, tekitas ökoloogilisi kriise. Ja kukkus valetama, vassima, varjama, mis nurjatustega oli hakkama saanud. Selles mõttes võivad põhjendatud olla kartused, et taganttõugatuna osutuvad lähiaja muutused kiiremaks ning katastroofilisemaks kui kunagi varem.

Eks ole Eestiski juttu tehtud toidu põhjustatud ohtudest meie tervisele, maakera järsu soojenemise mõjust meie elukeskkonnale. Tont teab, mis on targem: kas valmistuda muudatusteks apokalüptilisi mõtteid mõlgutades nagu paljud teised rahvad või jätkata õndsas usus, et vanataat ise on määranud eestlased oma selja taha elama ja meid vapustused ei puuduta.