Vanataadi selja taga

Maailm läheb järjest kummalisemaks, et mitte öelda apokalüptilisemaks.

Ähvardavalt väheks kipub jääma seda lihtsat argist turvalisust, mille järele igatsevad kõik ? peale riigikukutajate, hobusevaraste ja õnnemängijate.

Kliima muutumine ei ole enam teadlaste spekulatsioon. Aasta-aastalt kasvab nende hulk, keda see valusasti puudutab, kes kaotavad kodu ja toimetuleku, vahel koguni elu, küll orkaanide purustustes, küll üleujutustes, mudavoogudes, küll põuaikaldustes, kõrbete halastamatus pealetungis. Jää sulab nii põhjas kui ka lõunas, ookeanipind tõuseb.

Mõne aasta eest tundus tühipalja hirmutamisena oletus, et jää ja vee praeguse suhte märgatav muutumine Põhja-Jäämerel ja Gröönimaal võib Golfi hoovuse Kirde-Atlandilt mujale suunata. Raske on seda tänagi uskuda, aga kui nõnda siiski juhtub, külmub Läänemeri talvel pikkadeks kuudeks kinni nagu Hudsoni laht ja meie kliima hakkab Kanada Loodeterritooriumi oma meenutama.

Müstiline hullulehmatõbi ei näita taandumismärke, vaid paisub aina käsitamatumaks ning ähvardavamaks. Üksi Saksamaal on kavas saata sadu tuhandeid veiseid gaasiahju või massihauda.

Juba on leitud, et ka sealiha söömine võib inimesele halvasti mõjuda. Sadu tonne mürkkemikaale ning radioaktiivseid jätteid on uputatud paljudesse meredesse. Keegi ei tea, mis määral on neid lekkinud mereelukate toiduahelasse ja kuivõrd ohustatud on inimesed, kes söövad kalu, krabisid, molluskeid.

Ja siis need võlts- või muundatud geenidega taimed, need steroide, antibiootikume ja kes teab mida veel täis topitud loomad...

Kõige hullem, et keegi pole milleski kindel. Üks teadlane väidab ühte, teine sootuks muud.

Samas paistab küll, et oleme hüvasti jätmas tolle näiliselt turvalise maailmaga, kus piisas, et hoiduti kärbseseente söömisest, kus vaid kohalikud tavad või tabud keelasid-lubasid kodu- või metslooma (näiteks hobuse, sea, hundi, pantri) liha toiduks kasutamist, kus inimesed, kes ei elanud just maavärinate vööndis, oskasid looduse paikkondlike kapriiside ning vingerpussidega enam-vähem rahuldavalt toime tulla.

Hirmul on suured silmad. Paraku võib igaüks, kes välismaa ajalehti lapanud või internetis surfanud, kinnitada, et sensatsioonijanus meedia ei jäta õli tulle valamast.

Teiselt poolt, jah, kuidas saab vältida massihüsteeriat, kui sa näed telekast järjekordset koordinatsioonihäirega lehma taarumas ja tead (nõnda väidetakse), et nakatatud liha söömisest võid sa oma elupäevad nõdrameelse inimvarena lõpetada?

Või mis rahulikkust saab oodata pärast seda, kui mudalaviin on su elumaja minema viinud, orkaan, mis varem kunagi ei jõudnud rannikult nii kaugele sisemaale, su kodulinna maatasa teinud?

Õigupoolest ei ole loodus siin maamunal eales pikemat stabiilsust sallinud. Seal, kus muiste kasvasid metsad, laiub nüüd kõrb, seal, kus tuul ulus aastaringi lõpututel jääväljadel, haritakse nüüd põldu.

Ent midagi on täiesti enneolematut. Looduse pendeldamistesse on sekkunud inimene. Inimene on atmosfääri paisanud hiigelkogustes vääveldioksiidi, lõhkunud osoonikihti, hävitanud vihmametsi, raiunud mäenõlvad puudest lagedaks, kõigutanud looduse nagunii õrna tasakaalu.

Inimene oma ahnuses hakkas rohtusöövatele kariloomadele söötma korjustest valmistatud proteiinijahu, muutis päratud alad ahermaaks või radioaktiivsusest saastatuks, tekitas ökoloogilisi kriise. Ja kukkus valetama, vassima, varjama, mis nurjatustega oli hakkama saanud. Selles mõttes võivad põhjendatud olla kartused, et taganttõugatuna osutuvad lähiaja muutused kiiremaks ning katastroofilisemaks kui kunagi varem.

Eks ole Eestiski juttu tehtud toidu põhjustatud ohtudest meie tervisele, maakera järsu soojenemise mõjust meie elukeskkonnale. Tont teab, mis on targem: kas valmistuda muudatusteks apokalüptilisi mõtteid mõlgutades nagu paljud teised rahvad või jätkata õndsas usus, et vanataat ise on määranud eestlased oma selja taha elama ja meid vapustused ei puuduta.