Enne kohtu vastavat otsust pole keegi võlgnik

Enne kohtuotsust on kohatu nimetada üht poolt ?võlgnikuks?. See väljend on otseselt halvustav. Süütuse presumptsiooni järgi on iga inimene süütu ega pea seda tõendama seni, kuni pole tõendatud vastupidist. Seetõttu pole alust enne kohtuotsust kleepida isikule halvustavat ?võlgniku? silti (ja inimene ei pea tõestama, et ta pole võlgnik).

Teine vaidlusliik on olukord, kus lepingukohustised on selgelt ühemõttelised ja eriarvamused puuduvad. Küll aga üks pool teatud tingimuse saabudes või tähtaja möödudes ei soovi või pole suuteline oma kohustisi täitma. Siis on alust esitada hagi võla väljamõistmiseks. Kui võlg on rahaline, tekib võlg sageli raha puudumise tõttu. Võla kättesaamiseks kasutatakse riiklikke sunnivahendeid kohtu ja täituri näol.

Kas lepingu tekst nägi ette ka niisuguse olukorra saabumist ja oli fikseeritud tagatis, see sõltub konkreetsest lepingust. Kehtiv seadus ei määratle, et võla katteks saab konfiskeerida lepinguosalise mingit muud vara. Või hoopis kellegi teise vara.

On mõistetav, et parema ootel sõlmitakse leping sageli oma võimete piiril, aga ka üle oma võimete. Kui asjad ei laabu, tekivad raskused kohustiste täitmisel. Kui kohustisi ei täideta, siis tekivadki võlad. Paraku ei saa tihti ka dramaatiliseks kujunevaid võlavaidlusi lahendada võlaseaduse (VÕS) vastuvõtmisega. Võla tekkele eelneb alati kohutiste teke. Pole mõtet detailiseerida kohustisõiguse võlaosa, kui kohustise mõiste ja sellega seonduv on üldsõnaline.

Mitte alati ei saa kohtulahendite ettearvamatust põhjendada tänini hästi töötava müüdiga seaduste puudumisest. Levitatakse arusaama, et mida rohkem seadusi kokku kuhjata, se-da parem. Ja täpsem. Unustatakse aga, et kui neid omavahel hästi ei harmoniseerita, tekib kasu (lihtsus ja selgus) asemel hoopis segadus ja koguni kaos.