Eelarvedefitsiit ei tapa

Veel 1930.aastatel võeti riigieelarvet kui riigi tegevuse eest maksmise kohta. Tänapäeval loevad valitsused maksustamise ja kulutuste poliitikat ehk eelarvepoliitikat ja rahamassi kontrolli võtmeküsimusteks. Nende kaudu suunatakse erasektori majanduslikku aktiivsust, teisisõnu öeldes teostatakse majanduspoliitikat.

Ent kas ka Eesti teostab läbi riigieelarve aktiivset majanduspoliitikat? Julgen öelda, et ei. Takistuseks on kujunenud monetaristliku ideoloogia ülemvõim.

Arenenud maades pole riigi aktiivset majanduspoliitikat välistav monetarism eriti populaarne, meil Eestis aga on ta kuulutatud peaaegu ainuvõimalikuks. Sellest lähtuvalt on meil kinnistunud mõnedki rahapoliitilised seisukohad, mida peetakse ainuõigeiks. Näiteks väide, et kui on järgitud rangeid rahapoliitilisi meetmeid panevad turujõud ise kogu majanduse paika. Ranged rahapoliitilised meetmed tähendavat defitsiidita eelarvet ja olematut välisvõlga. Need meetmed suruvat inflatsiooni alla ning tagavat kiire majanduskasvu ja kõik olevatki õnnelikud. Ent kas ikka on? Kas meid rahuldavadki madalad palgad ning kõrge tööpuudus? Kas meid rahuldab see, et hea haridus ja endaga toimetulek on ainult jõukate privileeg?

Eesti valitsusel ei saa muuta laenuintresse ega lisaraha juurde trükkida, kuidagi pole võimalik ka vahetuskurssidega mängida. Ainuke võimalus majandusprotsesse mõjutada ongi riigieelarve. Jah, defitsiidis eelarve tekitab kaks probleemi. Kuid lähemal vaatlemisel polegi need võib-olla probleemid, vaid on ressurssi ümberjaotamine. Üks ajaline, teine rikastelt vaesematele.

Esiteks lükkab defitsiidis eelarve maksukoormust tulevikku, sest üldjuhul, kui puuduvad säästud, saab defitsiiti finantseerida välislaenude abil. Julgen siin korrata majandusinimestele tuntud tõde, et tänane dollar on homsest kallim. Just täna on meil odavam investeerida haridussüsteemi ja infrastruktuuri ning luua eeldused Euroopa Liidu eelarvevahendite vastuvõtuks.

Olles juba Euroopa Liidus, on meile aastateks kindlustatud küllaltki suur Euroopa poolne finantstugi. See lihtsustab välisvõla tagasimaksmist oluliselt. On ka õiglane, et homme tänaste investeeringute vilju nautivad inimesed maksavad selle ise kinni.

Teiseks suurendab läbi riigieelarve ringlusse paisatav raha inflatsiooni. Inflatsiooni puhul toimub ümberjagamine neilt, kellel on tekkinud säästud, nende kasuks, kellel seda pole. Meie töötajate palkasid arenenud riikide töötajate palkadega võrreldes, näeme tohutut vahet. Ometi pole meie töötajate tootlikkus nii palju madalam. Tulevikku vaatav Eesti riik ei tohi panustada odavale tööjõule. Ümberjagamine käivitub läbi palkade tõusu, sest just inflatsioon tähendab olulist survet palkade tõusuks.

Viimane aspekt, millest tahaks rääkida, on konkreetselt järgmise aasta eelarve. Pärast 11.septembri terrorirünnakuid ning sõja algust 7.oktoobril oleks riigil õigem teha nägu, nagu poleks maailmas midagi toimunud. Kui suurendame läbi riigieelarve poolse raha pakkumise erasektori tarbimist, aitame leevendada välismõjudest tekkivat võimalikku tagasilööki.

Kui see tagasilöök tuleb selline, et ei vii eelarve laekumisi alla plaanitu. on kõik korras ja eelarve polegi defitsiidis. Kui eelarve langeb alalaekumiste tõttu defitsiiti, toetatakse kodumaist majandust läbi eelarvekulutuste. Nii aidatakse raske aeg üle elada, et tulevastel parematel aegadel taas raha kõrvale panna.

Puudujäägiga eelarves pole midagi kohutavat. Mõistlikult ohjatav ning kontrolli all hoitav defitsiiti on kogu majandusele tervendav. Tegemist on justkui ussimürgiga: õigel ajal õiges koguses päästab see inimelu, kontrolli alt valla pääsedes aga tapab. Eesti üldsus peaks julgema loobuda monetarismist ja me ei kaota midagi.