Eesti-Rootsi mägramängud

Kui lapsuke on kelguga orus ja käia ei oska, siis tuleb varem või hiljem hea-tahtlik abistaja ja veab ta üles. Kui aga esimeseks abipakkujaks on parima üles-mägetõmbajana tuntud mees, siis hajuvad teised abilised laiali. Mida mõnusamat võibki nüüd teha va südamlik sikutaja, kui et, lapse poole nõlva peale tirinud, jätab ta sinna üksi? Sest talle võis meenuda, et võistu allamäge kelgutajate hulgas on ka te oma võsu?

Mõistujuttu tänapäeval ei taluta, niisiis öelgem otse välja, et abivalmis rootslase nimi on Larry Poromaa. Aga oma selgitustes on Larry üpris lapsik: ta ei usu ametlikke avaldusi, et asjatundjad ajasid midagi tähtsat segi, näiteks täisnurga ja keemistemperatuuri! Täna me veel ei tea, kas soov eestlasi hukutada täitub, homme saab juba vihjeid. Millega Rootsile kätte maksta? Äkki ütleks: meie ei usu, et Lindgren on surnud! Aga asjade käiku see ei muudaks.

Vaatan viltu horoskoopidele ja nõidadele, ja ikka pelgan ärasõnumist. Kui reporterid suudaksid end vaos hoida, öeldes medalilootuse asemel vaid lootus..?

Ei vaibu kära meie ihulise vabastuse monumendi ümber. Paraku jääb tähelepanuta selle oluline rahvusvaheline tähtsus. Vahekord Venemaaga paraneks ehk, kui nõutud Nevski katedraali asemele pakuks Moskva alluvusse tolle uue taiese?

Asjata kurdetakse siseministrite sagedase vahetuse üle. Ikka tajub mõni neist asjade seisu (pätte palju, patrulle vähe) realistlikult. Ja eriti hea, kui postile saab endine opositsionäär. Seni kiuslikult kimbutanud unelm munitsipaalpolitseist läheb siis, kui seda looma peaks, üle vastuoludest triiki probleemi paratamatu kõrvale heitmise tajumiseks. Nii, tänu taevale, sündis ka nüüd.