Julgeolek talveunes

Tegelikkuses jättis nende lakkamatu vingumine ja virisemine nende diplomaatilistele volitustele ja usaldusväärsusele pleki. Mõnikord võttis see tegelikult piinlikusttekitavalt kaheaastase lapse jonnihoo kuju, kes ees saa kõike, mida nõuab. Õnneks on need päevad vist möödas. Uue presidendi ja valitsusega on Eestil võimalus kujundada tunduvalt konstruktiivsem lähenemine Eesti tulevastele diplomaatilistele aruteludele, valitsuse julgeolekupoliitika püüdlustele, kaitseministeeriumi kontseptsiooni planeerimisele ja teostamisele .

Uus ajajärk pakub julgeolekule praegu täiustuste tegemiseks olulist võimalust, nii et täidetud saaks tähtsaim Eesti kaitseprioriteet ehk siis maavägede lahingukorda viimine, mis oleks võimeline agressoriga võitlema ja tähtsamaid strateegilisi punkte kaitsma. Samal ajal on see ka minimaalne kohustus, mida uus Kallase valitsus inimestele võlgneb.

Strateegilise juhtimise peamine eesmärk on pidev julgeolekupoliitika ja üldise kaitsevõime analüüs ja reguleerimine jätkuvalt muutuvas rahvusvahelises ja siseriiklikus keskkonnas. Lõppude lõpuks ei võida te järgmist sõda eelmise sõja kaitsekontseptsiooniga. Sellepärast tuleb riigi oma julgeoleku pikk talveuni lõpetada. Tuleb hoiduda riigi vanast ja ebaküpsest julgeolekugarantiisid kerjavast ja nõudvast julgeolekupoliitikast.

Riigi uutel juhtidel on aeg võimalust kasutada ja arvesse võtta nii rahvusvahelise julgeoleku tegelikkust kui ka siseriikliku kaitse prioriteete. See annab Lääneriikidele ja NATO-le võimaluse suhelda perspektiivse liidupartneriga, kes mõistab liikmelisuse põhialuseid ja kellel on enesekindlust keskenduda oma riiklike julgeolekuprioriteetide rakendamisele.

Samuti on siin riiklikku finantseerimist üksnes niipalju kui on ja Eesti kaitseasutused peavad end tegelikkuse piires distsiplineerima. Selleks tuleb ohjeldada uute imevigurite tagaajamist ja teisi organisatsioonilisi meelelahutusi väljaspool maavägesid, millel ikka veel puudub täielik varustatus ja usaldusväärsus.

On aeg lõpetada välismaalt julgeolekugarantiide otsimine ja selle asemel taotleda NATO liikmelisust realistlikul, toetaval, ettenägelikul ja ettevalmistatud moel. Kuna NATO liikmelisus tuleb välja teenida, on see ka küps ning austusväärne lähenemine mõttekale osalusele kollektiivses julgeolekus. See on tavaline toimimisviis, mida uus valitsus ja kaitseministeerium peaksid arvestama. Uusi ideid ei tohi karta.

Alles pärast seda, kui rahvusel on funktsionaalne julgeolekukontseptsioon, vahendid enesekaitseks ja usaldusväärne tahe end kaitsta, võib ta konfliktide ennetamisele kaasa aidata. Ometi peab antud juhul domineerima prioriteeditunne (eriti piiratud finantsvahendite korral), et julgeolekueesmärk edukalt saavutada.

Kõik teostamatud unistused sõjaväelisest organisatsioonilisest hiilgusest (õhujõudude ja mereväe suurendamine) ning kaitseministeeriumi ambitsioonid (massiivne administratiivne ametnikkond) on selgelt vastuolus riigi peamise rahvusliku julgeoleku prioriteediga, milleks on usaldusväärsete maavägede lahingukorda viimine.

Näeme, kas uus president, uus valitsus ja parlamentaarne riigikaitsekomisjon annavad riigi rahvuslikule julgeolekule võimaluse talveunest ärkamiseks?