Elekter ja mütoloogia

Esimene. Eesti Energia võib ju tõepoolest lõppkokkuvõttes selle eest väga kõrget hinda makstes mingitel näiliselt üllatel eesmärkidel lõhkuda. Ent kus on see garantii, et Eesti Energiast võrsunud ja samavõrra loomuliku või siis kohaliku monopoli staatuses olevad ettevõtted on ühtäkki läbipaistvad, tarbijasõbralikud ning hakkavad energiaturu inspektsioonile ja igat masti tarbija- või keskkonnakaitsjaile hardalt alt üles vaatama.

Ka elektrijaamu annab allutada Eesti Põlevkivile, ainult kus on see jõud, mis sunniks pärast seda Eesti Energiat ostma kallist põlevkivielektrit, eriti kui elektriturg on vastu tulles kodustele liberaliseerijaile näiteks ühtse Balti energiaturu loosungi all antud turustiihia meelevalda. Ameeriklased said California kriisi näol valusalt kõrvetada ja muu maailm sellest väärt kogemuse. Eestlase tarkuseks sellest loomulikult ei piisa, oma ämbrisse tuleb ikka ise astuda.

Teine müüt. Kui elektrituru avamist nõuaksid endised NRG lepingu soosijad, võiks asjast aru saada, kui selle eesvõitlejaiks on ühtäkki need, kes alles hiljuti kuulutasid nõukogude võimu poolt pärandatud põlevkiviküttelised Narva elektrijaamad lausa Eesti rahvuslikuks rikkuseks, millest kübetki ei tohi mingite välismaalaste osaks langeda, on asi enam kui kummaline.

Erinevalt NRG lepingust, millega oleks tagatud põlevkivienergeetika jätkusuutlik areng turu järkjärgulise avamise juures vähemalt 15 aastaks, on just elektrituru ennatlik avamine see, mis meie kroonijuveelid üsna kiiresti väärtusetuks vanarauahunnikuks muudab. Sedamööda on asjatud ka need pingutused, mida Eesti on teinud saamaks Euroopa Liidult üleminekuperioodi põlevkivienergeetikas. Enamgi, elektrituru husaarliku avamise hinnaks võib kujuneda sotsiaalne kollaps Kirde-Eestis. Tõepoolest, mõne aasta saaks hea tahtmise juurest Ignalinast ?odavat?, s.o amortisatsioonivaba tuumaelektrit või siis samasugust ja samavõrra dumpinghinnaga Sosnovõi Borist osta, kuid seda valusam on tulevane paratamatu kukkumine. Lüpsilehm on maha löödud, korraks kõhtki täis saadud. Mis edasi saab, pole loomulikult hetkel oluline, kahjuks mitte isegi presidendile.

Kolmas müüt. Me saavat ise hakkama. Eesti pankades olevat 15 miljardi krooni jagu kasutult seisvat raha, mida eestlased on valmis andma elektrijaamade renoveerimiseks. Lausa hämmastav, et Eestis levivad jätkuvalt oktoobrimässu aegu meenutavad arusaamad pangandusest, et unustades kas või 1990. aastate alguse koduseid kogemusi soovitakse endistviisi lühiajalisest rahast teha pikaajalisi investeeringuid. Isegi kui muidu igati patriootlik eestlane otsustakski oma viimased säästud tuua Narva elektrijaamade altarile, siis küsib ta johtuvalt kodusest kõrgemast inflatsioonist selle raha eest enesestmõistetavalt veelgi kõrgemat hinda kui välispangad.

Kui kõige selle taustal jutlustatakse korraga veel elektritootmisest kui kasumit mittetaotlevast ettevõtmisest ja energiaaktsiate börsileviimisest, jooksevad viimasedki juhtmed kokku. Vähemalt senini on turumajanduses valitsenud arusaam, et aktsial, millelt etteteadvalt pole dividende oodata, pole mingit väärtust. Kas elektrijaamade renoveerimine ?ilma NRGta? tuleb tarbijale odavam kätte kui 12protsendilise tootlusega nöörimiseks ja röövimiseks kuulutatud NRG projekt, on enam kui küsitav.

Taoliste müütidega annaks pikalt jätkata. Kõikvõimalikud alternatiivenergeetika-jutud on jätnud siiski ületamatuks ühe tuntud keskkonnaajakirjaniku mõne aasta tagused tõsimeelsed arutlused Kuku-Raadios sellest, kuidas ainuüksi Pärnu jõgikonnas on võimalik toota hüdroenergiat mahus, mis kataks kogu Edela-Eesti elektrivajadused.