Visandamas Euroopa ühist tulevikku

2002 tõotab kujuneda aastaks, mida ajalooraamatud mäletavad. Kutse Euroopa Liiduga ühinemiseks võivad saada kuni kümme riiki, kutse NATOsse astumiseks kuni üheksa riiki. Kui Eestil näkkab, hakkab jooksev aasta tähistama olulist pöördepunkti meie ajaloos. Lõpeb Eesti üleminekuaja poliitiline, majanduslik ja julgeolekuline määramatus.

Nii suurt suutäit, nagu EL kavatseb tänavu haugata, pole too majanduspoliitiline liit üritanud kunagi varem endasse sulatada. Arusaadavalt tekitab liikmesriikide arvu järsk kasv hulga probleeme ja vältimatu vajaduse sisemisteks muudatusteks. Ent on veel teinegi põhjus põhjalikuks revisjoniks. Esimeste majandusühenduste asutamisest, mille moodustasid neli sõja võitnud ja kaks sõja kaotanud riiki 50ndatel, on täis saanud või saamas pool sajandit.

Kuidas edasi olla ja minna? See pole retooriline küsimus, vaid praktiline vajadus. Vanaviisi enam ei saa, aga missugune peaks olema see uus, mis tagaks, et geograafilise Euroopa 730 miljonist inimesest 2/3 elaksid ja töötaksid kokkulepitud raamides, jagaksid demokraatlikke väärtusi ning jälgiksid ühiseid käitumisnorme?

Et ühisosa leidmine ja kompromissidele jõudmine kujuneb keeruliseks ning vastuoluliseks, seda näitasid nii Euroopa Tuleviku Konvendi avaistungile saabunud mitme delegaadi käremeelsus kui ka tulevikunägemuste ümber laksuma pannud ristlainete ägedus enamiku Euroopa maade ajakirjanduses. Veerandsada riiki ja rahvast, kellest loodetakse mõne aasta pärast ühte jalga astujaid, moodustavad kirju seltskonna. Rikkad ja vaesed, suured ja väikesed, vanad ja uued ? arusaadavalt ei saa me oletada, et liikmesriikide eesmärgid, huvid ning mured, ka ettekujutused ühinenud Euroopast kokku langevad.

Sellegipoolest vajab Euroopa ühiselu- ning koostöömudelit, mis toimima hakkaks ja samas eri suhtumisigi arvestaks. Kui too tulevikukonvent ei suuda talle antud aastaga pakkuda lahendusi, mis läheks rakendamisele, ei pruugi me ettevõtmist läbikukkunuks kuulutada. Muide, endistele idabloki riikidele, kel puudub demokraatlikus liidus elamise kogemus, tõuseks venimisest küllap kasugi. Eesti jaoks võimalikest vastuvõetavat Euroopat mõistaksime adekvaatselt visioneerida ikkagi alles siis, kui oleme omal nahal tunda saanud, mida täisliikmelisus meile annab ja meilt võtab.

Sel aastal pakutakse hulka suursuguseid visandeid tuleviku-Euroopast. Samal ajal kasvab oht, et mitte ainult keskmisel eurooplasel ja eestlasel ei lähe raskeks neist üheselt aru saada, kimpu jäävad ka asjatundjad ja otsustajad. Juttu tehakse unioonist ehk liidust, föderatsioonist ja konföderatsioonist, suveräänsusest ja selle delegeerimisest, ka Euroopa parlamendist, valitsusest, presidendist, põhiseadusest.

Ent tarvitseb tekste süvenenumalt lugeda, kui selgub, et ehkki Schröder ja Fischer, Chirac ja Jospin, Lipponen ja Tuomioja, Prodi ja Solana, Meri ja Ilves kasutavad samu sõnu, erinevad nende nägemused EList mitmes seigas märgatavalt. Otsustamata on too lähtealus, milleta ei saa ükski diskussioon kujuneda viljakaks. Defineerimata on põhimõisted.

Võtame või föderatsiooni. United States of America, Bundesrepublik Deutschland, Rossiiskaja Federatsija, ka säärane monstrum nagu Sovetskii Sojuz ? kõiki neid saab kirjeldada sõnaga ?föderaalriik?. Teame, et tegu pole identsete riigiehituslike mudelitega; et Saksamaa välisministri, Prantsusmaa presidendi, Soome peaministri ja Euroopa probleemistikku süüvinud Eesti ainsa tegevpoliitiku käsitustes liitriigist pro iseseisvate riikide liidust on olulisi lahknevusi.

Läbirääkimised tulevikukonvendis meenutavad niikaua sõelaga vee kandmist, kuni pole kokku lepitud ja kindlaks määratud pruugitavate mõistete tähendused. See, mida unioon, föderatsioon, suveräänsus tähendasid 19./20. sajandi riigiõiguse asjatundjatele, ei aita meid. Vajame nende terminite määratlusi 21. sajandi reaalsuses.

Teine sama oluline asjaolu ? arutlused meie ja meie järglaste tulevikust ei tohi jääda Brüsselis kooskäiva 105 mehe ja naise monopoliks. Sõna sekka ütlema olgu innustatud iga huviline eurooplane itaallastest ja portugallastest poolakate ja eestlasteni. Üks võimalus huvilistel härjal sarvist haarata avaneb sel reedel/laupäeval Tallinnas toimuval Euroopa Kodanikuühiskonna Foorumil, kus rahvusvaheline seltskond arutab ka Euroopa ja ELi väljavaateid uue sajandi väljakutsete ning paratamatuste valguses.