Täiesti uus Vanapagan

Sestap tabab Pärnusse Küüni-saali viimast Vanapagana versiooni vaatama minejat esimene üllatus kohe pärast kava ostmist, kui selgub, et Jürkaks on lavastaja pannud Sepo Seemanni ja Antsuks Jaan Rekkori. Ehk siis vastupidi loogilisele ootusele ja teadmisele mõlema näitleja senistest esitustest.

Ja tuleb tunnistada, et osatäitjate kummaline, nihestatud ja eelarvamustele ninanipsu mängiv osalahendus on üks selle lavastuse õnnestumise kindlaid põhjusi. Ma ei suuda meenutada ühtegi eelnevat Vanapaganat, kelle lõpumonoloogid mind niimoodi liigutanud oleks, kui seda oskas teha Sepo Seemann, ning Antsu, kelle uskumatult kaasaegne pragmaatilisus ja nahaalsus mind niimoodi tülgastanud oleks, kui Jaan Rekkori esitatu.

Lavastuses on tänasele päevale kaude teisigi vihjeid, ka tekstis, millest vähemalt osa küll tuntud Tammsaare tekstist pärit pole. Ja ehkki tegemist on mõnel puhul vähemalt esiotsa hämmastavate vahelepõigetega, kõlksuvad nad kõik lõpuks kokku nauditavaks ja vist üsna Tammsaare vaimus tervikuks.