Keynes?i ideed eeskujuks

Kapitalismi algusaegadest peale on turumajandus allunud ebastabiilsusele. Kapitalistlik majandus ei ole isereguleeruv. Turuvõim võib täieliku tööhõivega majanduse lõpuks taastada, kuid selleks ajaks oleme me kõik surnud. Keynes pakkus majanduslikult rasketeks aegadeks selgeid juhiseid ? arenevat monetaar- ja fiskaalpoliitikat, pidades eriti tähtsaks fiskaalpoliitikat olukordades, kus monetaarpoliitika oleks ilmselt ebaefektiivne.

Arenenud majandustes on Keynes?i majandusteooria majandusennustuste ja strateegiate elatusvahendiks. Keynes?i juhised toimivad. Teooriat ja praktikat on muidugi täiustatud, kuid mõned kõige lihtsamad ja tähtsamad juhtnöörid kehtivad praegu rohkem kui kunagi varem. Näiteks asjaolu, et ajutiste tulumaksukärbete tulemuslikkus pole tõenäoline, samas kui ajutised investeeringute maksusoodustused võivad olla väga võimsad.

Majanduspoliitika tagajärjed sõdadest hullemad

1998. aaastal väitsid IMF ja USA riigikassa, et Vene majanduse igasugune stimuleerimine viib inflatsioonini. See oli tähelepanuväärne mööndus, sest oma üleminekupoliitikaga olid IMF ja USA riigikassa suutnud mõne aastaga vähendada maailma suuruselt teise riigi tootmisvõimsust rohkem kui 40. Tagajärg oli masendavam kui ükskõik millisel sõjal!

Sõjalisi kulutusi kaod ei puudutanud, hõlmates tsiviiltööstust ja põllumajandussektorit. 1998. aasta augustis katsetasime rubla devalveerimisega Keynes?i hüpoteesi. Tootlikkus tõusis üsna ruttu, näidates, et kokkuhoidu rõhutav strateegia on põhjustanud inim- ja materiaalsete ressursside ebavajalikku jõudeolu ja tarbetuid kannatusi.

Kuigi IMF tunnistas hilinenult vigu oma fiskaalpoliitikas Ida-Aasias, kordas ta seda Argentinas, surudes peale kulude kärpimist, mis süvendas langust kuni kõik lõplikult kokku varises. Isegi nüüd ei ole IMF vigadest õppinud ja nõuab abi eeltingimusena edasisi kärpeid.

IMF jätkab sellise majandusteooria pealesundimist, mille vastu Keynes rohkem kui 60 aastat tagasi võitles. Lühidalt öeldes võitles Keynes arvamusega, et kui riigid vähendaksid eelarvepuudujääki, taastataks ?usaldus?, investorid tuleksid tagasi ja majanduses saavutataks jälle täielik tööhõive. IMFi teooria kohaselt saabuksid investorid puudujäägi kahanedes parvedena ja majanduslikud näitajad taastuksid. Riigieelarve eesmärgid oleksid rohkem kui täidetud. Ajutised kannatused saaksid heldelt tasutud.

Ma ei tea ühtegi riiki, kus selline stsenaarium oleks edukalt ellu viidud. Usaldus on tähtis, kuid sellest ei piisa. Isegi siis, kui telekommunikatsiooni sektorisse investeerijad usaldaksid USA majandust täielikult, ei investeeriks nad rohkem fiiberoptikasse, arvestades praeguseid liigseid tootmisvõimsusi. Sarnaselt ei meelitaks investoreid Argentina eksporditööstused ülehinnatud vahetuskursi, madalate ekspordihindade ja Argentinale suletuks jäävate välisturgude tõttu. Investori usaldus ei sõltu üksnes puudujäägist. Majanduslikus depressioonis olev riik ei ärata usaldust ja kärpimispoliitika muudab languse üksnes järsemaks. Investorid võtavad sellises olukorras ?ootame ja vaatame? seisukoha.

Kulude kärpimise tulemuseks on tulude vähenemine

Ootamise ajal ei pruugi nad vaimustuda sellest, mida nad näevad. Kulude kärpimise esimeseks tulemuseks on laekumiste edasine vähenemine, millega kaasneb investeeringute kasumlikkuse langus. Laekumiste vähenemisel vähenevad maksutulud ja kui riigil on mingisugunegi sotsiaaltagatiste süsteem, tõusevad kulutused. Loodetud fiskaalolukorra paranemist ei toimu. Siinkohal nuhtleb IMF riiki selle eest, et see ei suuda oma kohustusi täita. Kuid nuhelda tuleks IMFi selle eest, et ta surub peale majanduspoliitikat, mis on juba ammu välja praagitud.

Aastatel 1999-2001 on Argentina valitsus oma kulutusi märgatavalt kärpinud ? 10. Mis oleks juhtunud, kui Argentina provintsivalitsused oleksid samuti pöördunud IMFi ihnuskoiusku? Majanduslik surutis oleks alanud varem ja järsemalt. Praegust rohkem kui 20-list töötuse taset koos 10-15-lise varjatud tööpuudusega oleks saanud enne eelmist detsembrit ette näha ning märatsemisi ja poliitilisi proteste varem maha suruda.

Majandus on keeruline distsipliin, kuna me ei saa läbi viia kontrollitud eksperimente. Ei ole kahte või kolme Argentinat, millest üks osaleks varemkirjeldatud eksperimendis ja teine kasutaks minu eelistatud strateegiaid. Kuid meil on rohkelt kogemusi, millest järeldusi teha. See kogemuste küllus osutab ühes suunas ? Keynes?i õpetused on veel elujõulised ja Argentina oleks praegu paremas vormis, kuid neid oleks arvesse võetud.