Tugeva dollari nõrkus

Vahetuskurssidest on alati riskantne kirjutada. Kui valuutavahetuskurss kukub, võib see artikli ilmumise ajaks jälle tõusmas olla. Kuid teema, kuidas me peaksime vahetuskurssidest ja nende õigest mõjustamisest mõtlema, ei aegu.

Seega pole praegu teemaks mitte üksnes kukkuv dollar, vaid pigem see, mida USA ametnikud selles suhtes kavatsevad ette võtta. Avameelne USA rahandusminister Paul O?Neill arvab, et USA saab dollari toetamiseks vähe teha. Tema tähelepanekuid on kritiseeritud kui tugeva dollari poliitikast loobumist.

Majanduse juhtimise üheks kohustuseks on majanduslike müütide hajutamine, kindlasti mitte nende loomine. Tugeva dollari poliitika on erakordne näide majanduslikust müüdist, see paistab sisendavat, et USA riigikassa suudab tugevat dollarit säilitada ja et tugev dollar on USA-le kasulik. Kui ma olin president Clintoni majandusnõunik, küsiti mult sageli, kas ma toetan tugeva dollari poliitikat. Vastasin, et ma usun turudollarisse.

Teiste sõnadega ? vahetuskursid ei erine teistest hindadest. Need määratakse turujõudude poolt nii nagu õunte ja apelsinide hind. Kõik, kes väidaksid end uskuvat tugeva apelsini poliitikasse, muutuksid naeruväärseks. Ometigi kohtlevad mõned neist, kellel tundub olevat turujõududesse suur usk, vahetuskursse nii nagu alluksid need muudele seadustele kui üldkehtivad majandusseadused. Sellisel seisukohal olevad inimesed arvavad, et rahandusministri sõna või isegi üksnes pilk suudab valuutasid üles lennutada või põhja lasta.

Muidugi valitseb rahaturgudel märkimisväärne irratsionaalsus. Keynes kirjeldas kunagi varaturge kui iludusvõistlusi, kus eesmärgiks ei ole välja selgitada kõige ilusam inimene, vaid see, kellest teised arvavad, et ta on kõige ilusam.

Rahaturgude eesmärgiks on tihti tõepoolest äraarvamine, mida teised mõelda võiksid. Kuid isegi kui valitsuse sekkumine võib vahetuskursse lühiajaliselt mõjutada, loevad pikemas perspektiivis turu põhialused. Valitsuse roll võib olla õigustatud liigse ebapüsivuse piiramisel, kuid kui majanduse põhialused vahetuskurssi ei vea, mis on siis turusüsteemis meie usalduse aluseks?

Usk eksitavatesse arvamustesse viib paratamatult edasiste mõttetusteni. Kord küsis üks reporter USA riigikassalt tugeva dollari ebasoodsa mõju kohta ekspordile (sel ajal kannatasid automüük ja teised eksportkaubad). Vastuseks oli, et tugev dollar tähendab tugevat majandust ja tugev majandus suurendab ekspordivõimet.

Kuid muidugi ei saa isegi USA riigikassa, ükskõik kui võimas see ka ei oleks, majandusseadusi tühistada. Nõudluse kõver liigub allapoole. Tüüpiliselt nõuavad teised kõrgete hindade puhul vähem Ameerika kaupa ja tugev dollar tähendab, et Ameerika kaubad on kallimad. Võib-olla on kõige tähtsam vastuväide tugeva dollari poliitikale, et see turgutab usku tugeva dollari ja tugeva majanduse seostesse. Me ei tohiks emotsionaalselt vahetuskurssidega rohkem seotud olla kui teiste hindadega. Kõrgem vahetuskurss ei soodusta eksporti ja kui majandus seisab silmitsi suureneva tööpuudusega, võib see halva olukorra veelgi hullemaks teha.

Teisest küljest võib kõrgem vahetuskurss viia ka madalama inflatsioonini, kui importkaupade hinnad langevad. Kui esmaseks mureks on inflatsioon, võib tugev vahetuskurss majandusele hea olla.

Tugeva dollari poliitika lehkab majandusliku natsionalismi järele, mis ei käi ühte sammu globaliseerumise ajajärguga. Kui dollar on tugev, siis on euro või jeen nõrk. Aga kuidas reageerivad teiste riikide poliitilised ja majandusliidrid? Kas nad peaksid lihtsalt nõustuma tugeva dollariga poliitikaga, isegi kui see tähendab nõrga euro või jeeni poliitikat?

Tugev dollar on viinud anomaalse seisundini. Maailma rikkaimad riigid paistavad olevat võimetud oma vahenditest ära elama ja laenavad välismaalt miljardeid dollareid, et finantseerida oma tohutuid kaubavahetusbilansi defitsiite. Tugev dollar toidab mõlemapoolset defitsiiti Jaapaniga tunduvalt rohkem kui Jaapani kaitsetollide süsteem. See on kaasa aidanud ka kodumaisele kaitsetollide süsteemile, mis peegeldub USA terasetollides.

On viimane aeg tugeva dollari poliitika mõttetus hüljata. Paul O?Neilli tuleks kiita sellele kaasaaitamise eest. Võib-olla suudame hakata tunduvalt tõsisemalt mõtlema rahvusvahelise majandussüsteemi loomisele, mis tunnistaks peamiste valuutade turu ebapüsivuse laastavat mõju vähemarene-nud riikidele ja kindlustaks suurema stabiilsuse. Liiga kaua oleme süüdistanud ohvreid. See on meil lubanud üksnes vältida süsteemi enese kriitilist ülevaatamist.