Ajutise ladustamise tähtajad vajavad muutmist

Tolliseadustiku § 83 sätestab meritsi veetava kauba ja muul viisil veetava kauba ajutise ladustamise tähtajad.

Mereteed pidi veetava kauba korral on ajutise ladustamise tähtaeg 45 kalendripäeva ja muul viisil veetava kauba korral on ajutise ladustamise tähtaeg kuni 20 kalendripäeva alates kauba Eesti tolliterritooriumile importimise hetkest. Samas annab § 83 võimaluse pikendada ajutise ladustamise tähtaega mõlemal juhul kuni 45 kalendripäeva võrra. Seega oleks meritsi veetava kauba korral maksimaalne ajutise ladustamise tähtaeg koos pikendustega kuni 90 kalendripäeva ja muul viisil veetava kauba korral 65 kalendripäeva.

Kauba vedamise all mõeldakse kaupade sissevedu Eesti tolliterritooriumile, mitte väljavedu Eesti tolliterritooriumilt. Seega on tegu teatud määral diskrimineeriva õigussättega, kuna laevaga Eestisse veetavat kaupa lubatakse ajutiselt ladustada kuni 45 ja samas raudteed pidi veetavat kaupa kõigest 20 kalendripäeva.

Ajutine ladustamine tollikäitlusviisina on ettevõtetele hõlbus, kuna ajutisel ladustamisel tuleb tollile esitada kõigest kauba saatedokument, ülddeklaratsioon ja ladustamisteade, mis nõuab oluliselt väiksemat tolliformaalsuste teostamist, kui tolliladustamise protseduuri korral. Sellest tulenevalt paigutatakse ka rohkem kaupa ajutisele ladustamisele. Samas saab ajutiselt ladustada vaid välisriigi kaupa, millele määratakse uus tollikäitlusviis peale lühiajalist hoiustamist tolliterminalis või hoiukohas.

Ajutise ladustamise tähtaegade erinevus uues Tolliseadustikus tuleneb sellest, et EL on mitmete oluliste kaupade, nagu mitmesugused metalltooted, masuut, nafta importöör. Need kaubad imporditakse mujalt maailmast enamasti meritsi ja vähemal määral maismaad ning raudteed pidi. Seetõttu on meritsi veetaval kaubal ajutise ladustamise tähtaeg 45 ja muul viisil sisse veetaval kaubal 20.

Eesti puhul on olukord veidi teistsugune, kuna Eesti impordib suurtes kogustes erinevaid metalltooteid, masuuti ja naftat Venemaalt ning need kaubad transporditakse raudteed pidi. Praktikas ei jõua ettevõtted kaupu ajutiselt ladustada 20 kalendripäevaga ning võib juhtuda, et ajutise ladustamise tähtaegu on vaja pikendada. Pikendamise põhjustena märkisid ettevõtjad kauba suuri koguseid, kauba eriomadusi ja ilmastikutingimusi.

Kuid pikendamisega kaasnevad ebameeldivused ettevõtetele, kuna firma peab esitama tollile ajutise ladustamse taotluse ning vajalikud dokumendid.

Teiselt poolt lasub tolliametnikul otsustamisõigus väljastamaks ajutise ladustamise pikendamise luba ja määrates soovitust lühemat ajutise ladustamise pikendamisaega, mis ei ole alati vastavuses ettevõtete vajadustega.

Kuna ettevõtted väidavad, et ca pooltel juhtudel tuleb ajutise ladustamise luba pikendada, siis tekib küsimus, kas pikendamine erisättena ei hakka muutuma üldsätteks. Ajutise ladustamise tähtaegade erisused on tulnud Tolliseadustikku Euroopa Liidu Tollikoodeksi artiklist 49, mis on sisult identne Tolliseadustiku § 83ga. Et Eesti Vabariik harmoniseerib tollialaseid õigusakte Euroopa Liidu õigusaktidega, siis siin mingisuguseid mööndusi Tolliseadustikku enam teha ei ole võimalik.

Kui ettevõtted saaksid pikendada ajutise ladustamise luba loa välja andmise päeval, lihtsustaks see oluliselt nende asjaajamist, kuna firmad ei pea nägema vaeva ajutise ladustamise loa pikendamisega selle kehtivusaja lõppedes, mil ettevõte võib jääda tolliametniku otsuse alusel ilma ajutise ladustamise loa pikendusest.

Rahandusministeeriumi ja Tolliameti esindajad väitsid, et ajutise ladustamise loa saanud ettevõtted saavad pikendust taotleda alates selle kehtima hakkamise hetkest. Samas võiks olla ladustamisteates lahter, mis sisaldaks ajutise ladustamise loa pikendamistähtaega. Seega sisalduks ladustamisteates nii ajutise ladustamise luba kui ka ajutise ladustamise pikendamise luba, mis lihtsustaks omakorda nii ettevõtete kui Eesti tolli tööd.

Autor: Ainar Nurk