Elamu- ja omandireformiseadusest tulenevad eesõigused laienevad sundüürnikele pärast kehtivate lepingute lõppemist veel viis aastat.
Kui enamik omandireformi- ja elamuseaduse sätteid muutus kehtetuks, siis kõik sundüürnike õigusi puudutavad säilisid. Ka eilsest kehtima hakanud võlaõigusseadus sisaldab sundüürnikke puudutavaid põhimõtteid, kirjutab Postimees.
?Sundüürnikud muretsesid asjatult, et nüüd need lepingud lõpevad ära,? ütles justiitsministeeriumi eraõiguse osakonna nõunik Kaupo Paal. ?Paljud olid ekslikul arvamusel, et võlaõigusseadusega hakkab midagi dramaatilist juhtuma.?
Võlaõigusseaduses sätestab üürnike õigused ja kohustused üürilepingu osas. Paal kinnitas, et uues seaduses säilitati üürnike õigused ja tagatised ning kehtima jäi ka üüri piirmäär sundüürnikele.
Üüri piirmäära kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu. Juhul kui volikogu otsusega piirmäär kaotatakse või kehtestatakse kõrgem üür, pole omanikel õigust sundüürniku maksukohustust oluliselt tõsta. Ka selle paneb paika võlaõigusseadus.
Omanik, kes on oma korterit või maja kaheksa aastat oodanud, võib sundüürniku välja tõsta vaid kohtu otsusega. See osutub võimalikuks siis, kui üürnik on rikkunud lepingut või kui omanik suudab tõestada, et vajab korterit endale või oma pereliikmele elamiseks. Ka sel juhul, kui kohus peab omaniku taotlust põhjendatuks, ei lahene probleem enne, kui sundüürnik on saanud vastu võrdväärse elamispinna.
?Praktikas tähendab see, et omanikud ei lähegi kohtusse, sest teavad, et tulemus on null,? nentis Paal. ?Üürnike ja omanike vaheliste suhete puhul tundub, nagu oleks omandiõiguste kallale mindud. Seda probleemi pole aga riigikohtus tõstatatud ega põhiseaduslikkuse pinnalt uuritud.?
Üürilepingud pikenevad elamuseaduse alusel veel korra viieks aastaks. Pärast seda kaotavad sundüürnikud oma eelisseisundi tavaliste üürnike ees.
Nii Paal kui ka majandusministeeriumi elamutalituse juhataja Kaie Kunst avaldasid lootust, et viie aastaga suudetakse sundüürnike probleem lahendada.