Õiguskaitse ei tohiks tekitada probleeme tavakodanikele

Turvamees soovis, et asja talle põhjalikult selgitataks, eks tuli seda teha. Ju seal vähemalt paariks tunniks meelde jäin, sest hiljem väljumisel kontrolliti kõik kaasasolevad paberid päris hoolega läbi. Mitte et kellelegi miskit ette heita oleks, kuid panin tähele vähemalt kolme tuttavat, kes nalja mõnuledes pealt vaatasid. Korravalvurite poolt kontrollitav olla on küsitava rentaablusega harrastus ka juhul, kui poleks nagu põhjust muret tunda.

See juhtum meenus, kui mõni päev tagasi tuttavate kunstnike poole sisse astusin, lootuses pildikaupa aretada. Hetkel, kui tuppa jõudsin, helises neil telefon. See oli valjuhääldile lülitatud ning kuulsin, kui seal ennast esitleti keskkriminaalpolitseina ning asuti kohe selgitama, et vajatakse lisainfot sündmuse kohta, mida emb-kumb elukaaslane paar aastat tagasi pealt näinud oli. Vastajate häälest võis aimata, et nad teemast hetkel just vaimustatud ei olnud ja oma mätta otsast pean ütlema, et pildijutust seejärel õiget asja ei saanudki. Tagantjärele mõtlesin - kui tahta kellegi äri rikkuda, siis sobivalt ajastatud kontaktivõtmised politsei poolt oleksid toimiv võimalus selleks.

Paarikümne aasta taguseid aegu mäletavad inimesed küllap on allakirjutanuga samal seisukohal, et siis KGB (tänase organiseeritud kuritegevuse taimelava - nõus?) neid vahendeid kasutas. Väljatõugatavaks määratute kohta hakkas liikuma täiesti haigeid kuulujutte, neil hakkas äkki mistahes asju ajades kummastavalt halvasti minema. Niisugusel pinnal osutus sageli peaaegu usutavaks korraldada mõni "juurdlus", mille raames vastavad instruktsioonid saanud mundritöötajad käisid ringi ja latrasid "kahtlustustest". Hämarate afääride teele jäänud isikute lausa kriminaalsele teele tõukamine osutus riiklikule kurjategevusele sageli jõukohaseks tööks. Pole põhjust arvata, et kuritegude organisaatorid praegu sarnaseid vahendeid kasutada ei ürita.

Pole põhjust arvata, et õiguskaitsesüsteem tervikuna täna (või ka paar-kolmkümmend aastat tagasi) püüdleks inimestele probleemide loomise suunas või taotleks nimelt nende tülliajamist. Samas - kurjategijate maailmaga asju ajades sõltub politsei edu psühholoogilise surve avaldamisest, inimestele raskuste tekitamisest. Kui niisugune taktika toob edu ühel ja mitmelgi korral, võib see töömeetodiks saada ja näiteks siinse loo algul toodud kunstiinimestele koju helistamise juhtumil jäi mulje, et helistaja tajus hästi, et talle vastavad inimesed segadusse läksid on ning püüdis seda segadust nõudliku tooni jms "nüketega" suurendada, muutes tekkinud ebamugava olukorra peaaegu koomiliseks.

Ent kui hakata tekitama segadust normaalset elu elada püüdvaile inimestele, kas siis osututaksegi enam korrakaitsjaks (selle liitsõna otseses tähenduses)? Lühidalt, kurjategijate maailm mõjub ka korravalvureile ja kuni niisugust toimimist ei teadvustata, kandub see üle ühiskonnale - mida just nimelt vältima peaks.

Üldse on politsei roll kahemõtteline - kuni tänaval on rahulik, kaldub avalikkus arutama küsitavusi mundrimeeste alkoholi- või rahakasutuses; kui aga õnnestub korraldada klaperjaht mõnele hullunud amokijooksjale või vägistajale, hüüab iga reporter (ja kooris temaga ausameelne kodanik) pidulikult "karauul" - ning etteheited sala-metanooli mahamagamisest ununevad kolme minutiga. Korravalvurid kui organisatsioon (meenutage loodusseaduse vääramatusega toimivat Parkinsoni seadust...) kipuvad kasu saama kuritegevuse suurenemisest.

Loo algul toodud juhuslikku laadi pildid viitavad tendentsidele, mis võivad viia koomiliste, halvimal juhul ebamugavate olukordadeni. Business"i maailmas tuleb aga ette juhtumeid, kus jääb mulje, et politsei vms organisatsiooni tegutsemisstiil äri mõjutab. Sedagi võib teatud määrani loomulikuks pidada, kuni ei kerki küsimust suunatud ründest töörahu, maine vms olulise teguri vastu. Lõppude lõpuks - ausa võistluse raamid on kokkuleppe küsimus; küll aga tuleks hoolega jälgida/mõtestada olukordi, millisel puhul riiklikud struktuurid sellesse leppesse sisenevad.

Lõpetuseks - siinse loo tees on, et otseselt õiguskaitsega tegelevate asutuste võimalused omapäi kuritegevuse vastu välja astuda on piiratud. Õiguskaitset võib mõtestada vaid avalikkuse jälgiv silm, nii ettevõtluse kui ka üksiku kodaniku positsioonilt vaadatuna.