Suvine lõikusaeg

Palavus ähvardab ära tappa. Sellise mõtte pealt on viimastel päevadel end ilmselt igaüks tabanud. Puhkaja läheb ja istub jahutavasse jõevette ja joob ühe limonaadi. Keerulisem on neil, kes tööd peavad rabama. Aga osale on kätte jõudnud kõige suurem rabamise, kuid ka magusaim lõikuseaeg. Turismitalunikud peaksid praegu käsi hõõruma. Ja mitte ainult nemad. Toitlustajad, bensiinimüüjad, kauplusepidajad ? kõigile peaks suurest juulikuisest puhkamisest tulu tõusma.

Võrumaa ei tohiks selles osas tänavu viriseda. Kuigi pärast juuli keskel toimunud Võru folkloorifestivali paistab linn esialgu tühjavõitu, on võõrast rahvast piisavalt, et teenindajad ja kaubitsejad saaksid endale pikaks talveperioodiks rasva koguda.

Turism, eriti loodusturism, on seotud riskiga, et ühel päeval saab loodus otsa. Ületatakse piir, kus loodusturism asendub seltskonna- ja joomaturismiga, ning maakonnast saab pigem tunnustatud läbustamis-koht kui tõsimeelsete kultuurihuviliste reisisihtpunkt. See ei meeldi eriti kellelegi. Poleks ju kuigi lõbus elada linnas, mida joodikute pealinnaks kutsutaks, kuhu inimesed üksnes selleks kokku sõidavad, et paar-kolm päeva sea moodi juua ning siis valutava peaga minema sõita, mäletamata õieti linna nimegi.