Jahmatama panevad karistused autojuhtidele

Sanktsioonid teiste liikluseeskirjade rikkumiste eest on aga jahmatama panevad ning ületavad absoluutsummades isegi nendes riikides kohaldatavaid sanktsioone, kus on keskmine elatustase mitukümmend korda kõrgem.

Leian, et mõistlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ei ole kooskõlas tavakodaniku pankrotistamise ja tema perekonna näljapajukile saatmise võimaluse loomine mittekriminaalse rikkumise eest.

Arvestades meie ametnikekeskseid olusid, on kurjast anda ametnikele võimalus kohaldada mõne kodaniku kuu- või aastapalgani ulatuvaid sanktsioone ametniku isiklikul äranägemisel ja kohtuvälises korras. Sellest on aru saadud isegi meie poolt vähem demokraatlikuks peetaval Venemaal, kus näiteks kiiruse ületamise puhul teeb otsuse kohus, mitte aga põõsas passiv politseinik.

Loomulikult, vastu võib väita, et ka Eestis on garanteeritud karistuse kohtulik vaidlustamine, kuid on üldteada, et see on keeruline, kulukas ja aeganõudev. Pealegi on kaheldav, millisel viisil ja millise perspektiiviga saab end kaitsta näiteks kiiruse varjatud mõõtmise puhul.

Liiklusseaduse 9. peatükis toodud deklaratsiooni kohaselt on liikluskorralduse ja järelevalve eesmärk liikluse sujuv ja kiire korraldamine. Samas, me kõik teame, et igapäevases praktikas on liiklusjärelevalve eesmärgiks pahatihti pigem sõidukiiruse põhjendamatu piiramine, ka ohututel mitmerealistel lõikudel, ja ebamõistlikku piirangut mittetaluva tavakodaniku represseerimine, eelistatult ikka linna sissesõidu või kiirust piirava märgi vahetus läheduses. Siinkohal unustatakse maanteel 120?130 km/h kiirust salliv europraktika.

Väärteomenetluse seadustiku § 32 keelab tõendite kogumise jälitustoimingutega. Olen isiklikult seisukohal, et kiiruse varjatud mõõtmine vastab olemuslikult ebaseaduslikule jälitustegevusele, mis on tunduvalt raskem õiguserikkumine kui kiiruse ületamine.

Mis aga puudutab asja eetilist külge, siis leian, et maksumaksja on politseile ostnud eraldusmärkidega sõidukid ja vormiriietuse just selleks, et politsei juuresviibimise ning autoriteediga ennetada liikluseeskirjade rikkumisi. Samuti selleks, et politseid oleks näha seal, kus teda on vaja. Kui politsei käitub riukalikult, siis on liiklejalt raske nõuda teistsugust käitumist.

Mis aga puudutab Tallinna linnavalitsuse autode teisaldamiskava, siis on see nii eetiliselt kui ka õiguslikult küüniline, kuna enam ei varjatagi soovi kõrvale hoida seadusest ja riigikohtu otsusest. Liiklusseaduse § 50 lg 3 lubab teisaldamist üksnes siis, kui sõiduk takistab või ohustab liiklust.