Riik nagu vürtspood

Kaksikliit näikse looja karja läinud kolmikliiduga võrreldes majandust rohkem armastavat. Reformi- ja Keskerakonna valitsemise aasta jooksul toimub valitsuses ja Riigikogus kolme riigieelarve arutelu. Juba teist korda sel aastal valmistatakse ette lisaeelarvet. Loodetavasti jõutakse see ikka enne vastu võtta, kui algab põhitöö ? 2003. aasta riigieelarve arutelu. Aasta 2002 jääb kauaks meelde ühe toreda rahajagamise aastana. Aga medalil on ka teine ja kaugeltki mitte nii kena külg.

Lisaeelarvete arutelu kulgeb üldiselt positiivses õhkkonnas, sest jälle annab riik raha. Saajale on raha ju alati vaja ja tavaliselt ikka rohkem, kui antakse. Oleks muidugi tahtnud juba põhieelarvest ja aasta algul saada, aga hea, kui saab lisaeelarvestki ja aasta lõpuks. Kes teab, mis suunast ja millised eelarvetuuled järgmisel aastal puhuvad.

Muidugi on kohal ka torisejad, kelle arvates on Eestis raha kulutamine üldse täielik mõttetus. Parem paigutatagu eelarve ülejääk välismaale stabiliseerimisfondi ? mõne enam raha vajava riigi majandust stabiliseerima. Seekord on torisejad kaotusseisus. Erinevalt 1999. a kolmikliidu miljardikroonisest negatiivsest lisaeelarvest jagatakse kaksikliidu positiivsete eelarvetega laiali 1,2 miljardit krooni.

Uurides neid lisaeelarveid lähemalt, tuleb aga tunnistada nii negatiivsete kui positiivsete lisaeelarvete sarnast mõttetust. Negatiivset lisaeelarvet ei koostanud kolmikliit selleks, et mittevajalikke kulutusi koomale tõmmata ? põhjenduseks oli raha puudumine riigieelarves.

Positiivseid eelarveid ei põhjendata ootamatult ilmnenud rahavajadusega (v.a põllumeeste põuakahjude korvamiseks eraldatud sadakond miljonit krooni), vaid riigieelarves ootamatult tekkinud raha ülejäägiga. Taoline lisaeelarvete koostamine tunnistab, et nii kolmik- kui ka kaksikliit suhtuvad riiki nagu vürtspoodnikud. Riiki juhitakse peost suhu elamise põhimõtetest lähtudes. Laekub raha eelarveaastal kavandatust enam, siis kulutame lahedamalt. Kuivavad aga maksulaekumised kokku, siis kisume vööd koomale. Kümmekond aastat tagasi võis sellisest riigi juhtimisest aru saada. Iseseisvuse üheteistkümnendal aastapäeval tõendavad niisugustel alustel koostatud lisaeelarved, et Eesti valitsejate õppimisvõime on nadi. Või valitsevad meil sisuliselt hoopiski Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Liit jt, kellele Eesti rahva tulevik põrmugi korda ei lähe.

Kolmikliit kärpis 1999. a negatiivse eelarvega peamiselt arenguks vajalikke investeeringuid ja andis Eesti, eelkõige maaelu arengule ränga hoobi. Kui ilmnes eelarvetulude puudujääk, siis oleks normaalses riigis arenguks vajalik summa laenuga kaetud. Kaksikliit suunab lisaeelarvetega raha peamiselt otstarbeks, mida peaks ette nägema riigi põhieelarve. Kas Eesti piirivalvekordonite nutune olukord avastati tõesti president Rüütli külaskäigul või teati sellest juba 2002. a riigieelarve vastuvõtmisel? Kohalike omavalitsuste tuludefitsiit oli korduvalt jutuks 2002. a riigieelarve arutelul, aga siis laiutas rahandusminister Kallas rahapuudusele viidates ainult käsi. Kui 120 miljoni krooni suunamise omavalitsustele tunnistas peaministriks muutunud Kallas lisaeelarvega põhjendatuks, siis oleks see summa pidanud olema põhieelarves.

Algkooliõpilastele koolieineks raha eraldamine lisaeelarvest oli inimlikult tervitatav, aga riigijuhtimise seisukohalt mõistusevastane. Õpilaste koolieine rahastamise hädavajadus oli aastaid päevakorral, sellise probleemi lahendus ei tohi sõltuda eelarvetulude kõikumistest. Kas halva tuluprognoosi korral jäetakse õpilaste koolieine siis 2003. a riigieelarvest jälle välja, nagu seda tehti 2002. aastal?

Riigijuhtimise viletsust tunnistab kõige ilmekamalt lisaeelarvete vajaduse põhjendamine sellega, et 2002. a eelarve koostamisel ?unustati? seadust täita (politseinike pensioniraha eraldamine 1. lisaeelarves) või ?ei osatud? kulude suurust prognoosida (sotsiaaltoetuste lisaraha eraldus 2. lisaeelarves).

Riigi nagu ettevõtetegi eelarvetes ei lange raha laekumine ja kulutuste vajadus ajaliselt kokku. Vürtspoodnik püüab vajadusi raha laekumise järgi kujundada. Tõsine ettevõtja, veelgi enam aga riik peab kujundama raha laekumised vastavalt kulutamise vajadusele.

Normaalset riiki arendatakse pikaajaliste arengukavade alusel, mida rahastatakse jooksvate maksutuludega ja laenudega. Jooksvate tulude kõikumine (ala- või ülelaekumine) muudaks riigi laenuvajadust, aga ei tohiks segada arengukavade elluviimist. Kui riigieelarve koostajad sellest pisiasjastki aru saaksid, siis oleks see hea lisapõhjus Eesti taasiseseisvumise aastapäeval meie arengu terviseks klaasi tõsta.