Kärbsed ? septembri nuhtlus

Päriskärblaste sugukonnas on üle 600 liigi. Inimesi ja koduloomi kiusavad neist kõige rohkem kolme liigi esindajad: toakärbes, väike toakärbes ja pistekärbes. Aeg-ajalt võivad inimese eluruumidesse sisse tungida ka võigaste nimedega roheline laibakärbes, sinine lihakärbes, imepisike kõdukärblane ja suur hallikirju raipekärbes. Loomulikult ei ole neid kõiki ainult üks, vaid ikka hulgi

Vaatamata liigilistele bioloogilistele erinevustele vajavad kõik kärbsed paljunemiseks lagunevat orgaanilist ainet. Selle peale asetab emakärbes oma munad. Munadest väljunud ussikujulised vastsed toituvad sõnnikust, kompostist, majapidamisjäätmetest, lagunevatest laipadest jms. Kuid ka liha ja kala, küpsed marjad ja puuviljad, mahlad ja moosid võivad oma lõhnaga meelitada kärbseid neile munema. Seetõttu tulevad nad meelsasti kaetud toidulaua äärde omalt poolt lisa pakkuma.

Kärbeste paljunemiskiirus sõltub õhutemperatuurist, niiskusest ja vastsetele vajaliku toidu olemasolust. Soodsatel tingimustel kulub kärbse arenguks munast valmikuni vaid 9?10 ööpäeva. Sellise tempo juures võib üks kärbsepaar anda vaid ühe hooaja jooksul tervelt 25 miljonit järeltulijat. See tähendab umbes, et kui jätate kaks kärbest tuppa elama, siis sügiseks on neid piltlikult juba mustmiljon.

Nimetatud kärbseliikide elulaad seisneb pidevas pendeldamises sigimiskohtade ja inimese toidulaua vahel. Just see teebki nad ohtlikuks meie tervisele. Sigimispaikades jääb kärbse keha ning jalgu katvate karvade külge ning satub sealt edasi tema seedeelundkonda miljoneid mikroorganisme, mille hulgas võib teadlaste hinnangul olla üle 40 haigusetekitaja. Seega on kärbeste näol tegemist usinalt ringi lendavate bakteripommidega.

Koduloomade ründamisega tekitavad kärbsed neis stressi, mille tulemusel loomade kasv ja areng pidurduvad. Näiteks lüpsilehmade juures on täheldatud ka nende piimaanni kahanemist. Seda kõike arvestades on väga oluline viia läbi kärbsetõrjet. Paraku ei saa see piirduda vaid lendavate kärbeste hävitamisega. Silmas tuleb pidada kärbeste kõiki arenguetappe ning peamine rõhk panna ennetavatele hügieeninõuetele. Majapidamisjäätmed, komposti- ja sõnnikuhunnikud peavad olema lendavatele kärbestele ligipääsmatud. Kõikvõimalikud praod, uurded ja muud sellised kohad, kuhu võib koguneda prügi, tuleb hoida puhtana. Kärbeste sissetungi vältimiseks tuleks akende ette panna võrgud, uste ette ribakardinad. Korralik ennetav tõrje ei tähenda muidugi alati nii ideaalset olukorda, et otsest tõrjet lendavate kärbeste ja nende arenguvormide hävitamiseks enam üldse teha ei tuleks.

Millist tõrjemeetodit valida, sõltub suurel määral objekti eripärast. Toiduainetööstuses, toidupoodides ja söögikohtades on kõige sobivam kasutada valguspüünist, kuid see sobib ka koju. Kõik ruumidesse sisenenud kärbsed põrkuvad püünises olevate lampide poole lennates vastu lampe ümbritsevat elektrivoolu all olevat võrku ning saavad elektrilöögi. Valguspüünised peavad töötama pidevalt ja eriti efektiivsed on nad hämaras ja kunstliku valgustuse korral.

Keemilistest tõrjevahenditest tuleks aerosoolidele eelistada puutemürkide lahuseid. Kui näiteks sellist tõrjet tehakse loomapidamishoonetes, siis on kasulik pikaajalise mõjuga (3?4 kuud) puutemürgiga katta aknaraamid ja -lauad ning uksepiidad, kuhu kärbsed istuvad ja seal siis mürgituse saavad. Sellist mürgilahust saab pindadele kanda tavalise maalripintsliga. Nii välditakse pritsimise ja eriti veel aerosooliga õhku sattuvaid mürgipiisakesi, mille sissehingamine pole kasulik ei inimestele ega loomadele. Kui sigimiskohtades, nagu sõnnikus või kompostihunnikus, on avastatud kärbsevaklu, siis tuleb ka need kohad töödelda vastsetele mõjuvate putukatõrjevahenditega. Eriti head on niisugused vahendid, mis sisaldavad kitiini teket pärssivaid aineid. Sel juhul vaklade areng peatub ning neist ei kasva valmikuid ehk siis ringi lendavaid kärbseid. Lõputus sõjas kärbestega ei saa ära põlata ka klassikalisi, juba meie esiisade poolt kasutatud mehaanilisi vahendeid, nagu kärbsepiits, liimipaber või kääriva vedelikuga täidetud nõu-püünis, kuhu kärbsed sisse lendavad ja enam välja ei saa.

Ühe või teise meetodi valikul tuleb ainult täpselt määratleda, millises kohas on just selle aine või meetodi kasutamine optimaalse tulemusega ja kõige ohutum ümbruskonnale.

Autor: Sirje Propst