Arhitektide looming hakkab pjedestaalile tõusma

Vellevoog siiski loodab, et paljudes eestlastes leidub piisavalt soovi elada huvitavas ja isikupärases majas ning nad tellivad individuaalprojekti vastavalt oma maitsele.

Üheks hea maitse sünonüümiks võib pidada funktsionalismi, mida eesti arhitektid on järjepidevalt juba aastaid viljelenud, leiab Vellevoog. Arhitektide noorem põlvkond on juba mitmeid aastaid inspiratsiooni saanud Madalmaade arhitektuurist, kus rõhk on minimalismil ja ratsionaalsusel ning kus materjalidena kasutatakse palju naturaalset puitu ja betooni. Samuti jälgitakse huviga Jaapani ja Hispaania uuemas arhitektuuris toimuvat.

Viimaste aastate jooksul on lisaks maja väljanägemisele hakatud hindama ka krundi asukohta. Arhitekt Andri Kirsima meenutab, kuidas ta ühe oma esimestest majadest projekteeris endisele sõjaväe laskeplatsile, mis asus küll kena lahesopi ääres, kuid oli vaid kruusaga kaetud. ?Nüüd pigem otsitakse, et krundil oleks juba väärtus, ja sinna projekteerides luuakse lisaväärtust,? selgitab ta.

Uute kinnisvarapiirkondade häda on tihti selles, et majad projekteeritakse sinna üheaegselt ja seetõttu on arhitektil võimatu naabritega arvestada. Kui siis hooned kerkima hakkavad, tekib kindlasti üllatusi ning tulemuseks on majade kakofoonia. Sellises tulemuses on arhitekt Enn Laansoo arvates süüdi arendajad, kelle ainuke eesmärk on kruntide mahamüümine, aga mitte lõpptulemus. Et hooned omavahel kokku sobituksid, saab palju ära teha ka detailplaneeringuga, kus on ette antud näiteks majade kõrgusepiirang, katusenurk vms. Eesti praktikas on mitmesse planeeringunõudesse lisatud tingimus, et palktaresid vastavasse piirkonda ehitada ei tohi.

Uued eramupiirkonnad ulatuvad ka linna piiridest välja lähematesse valdadesse, kust on võimalik iga päev pealinna tööle sõita. Kuigi sealsed krundid ning ka ehitamine võib olla tunduvalt soodsam, arvab Vellevoog, et arvestada tuleb infrastruktuuri puudumisega ning transpordi- ja ajakulu tõttu ei pruugi see kokkuvõttes tulla kuigivõrd odavam.

Kui öelda inimesele, et joonista maja, siis joonistatakse see enamasti akna, ukse ja kindlasti viilkatusega. Seetõttu oli veel viis aastat tagasi raske klientidel omaks võtta mõtet, et nende tulevane kodu võiks olla lamekatusega.

Arhitekt Andri Kirsima meenutab, kuidas klient tõi null-katuse plaanile hinnangut andma oma sõbra, kes oli just oma majaehituse lõpetanud. ?Mees vaatas mind kurva pilguga, sügas oma vurre ja ütles, et mina seda enda peal ei katsetaks.? Tema arvates oli ainuvõimalik katus Eesti kliimas plekist viilkatus suure kaldenurgaga.

Kirsima on veendunud, et üldjuhul on siiski võimalik klienti ära rääkida ? tookordne kahtleja elab nüüd rõõmsalt lameda katusega majas.