Erisoodustusmaksu tõus

Väljavõte rahandusministri määrusest: Rahandusministri 29. detsembri 1999. a määrusega nr 120 ?Tulumaksuseadusest tulenevate õigusaktide kinnitamine? (RTL 2000, 1, 2; 2001, 114, 1614; 136, 1979) kinnitatud lisa ?Erisoodustuste hinna määramise kord? punkt 4 sõnastatakse järgmiselt:

?4. Kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, loetakse erisoodustuse hinnaks 2000 krooni kuus iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.?.

Väljavõte seletuskirjast rahandusministri 29. detsembri 1999. a määrusele nr 120 ?Tulumaksuseadusest tulenevate õigusaktide kinnitamine?

Määruse eesmärk on tõsta rahandusministri 29. detsembri 1999. a määruses nr 120 sätestatud erisoodustuse arvestuslikku väärtust, mille alusel tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tasuta või soodushinnaga töötajale kasutada andmist maksustatakse. Vastav erisoodustuse fikseeritud väärtus tõstetakse 2000 kroonini kalendrikuus iga erasõitudeks kasutatava sõiduauto kohta.

Tööandja sõiduauto kasutamisel töötaja erasõitudeks arvestatakse 2000 kroonilt tulumaks (26 / 74 × 2000 = 703 kr) ning sotsiaalmaks erisoodustuse ning tulumaksu summalt (0,33 × 2703 = 892 kr).

Maksustamise eesmärgil määruses sätestatud erisoodustuse väärtus on fikseeritud suurusega lihtsustamaks maksuarvestust nii maksumaksja kui maksuameti jaoks. Kui arvesse võtta kõiki tööandja poolt tehtud (ja töötaja poolt tegemata jäänud) kulutusi sõiduautole (soetamine või kasutusrent, kütus, hooldus, kindlustus, parkimistasud jne), siis jääb nende summa ka pärast määruse muutmist enamikul juhtudel suuremaks määruses sätestatud arvestuslikust erisoodustuse väärtusest.

Erisoodustuse hinna leidmisel kasutavad erinevad riigid erinevat metoodikat, arvestades muu hulgas sõiduauto soetamismaksumust ja töötaja isiklikel eesmärkidel sõidetud kilomeetrite arvu. Taolised hindamise meetodid on töömahukad nii maksumaksja kui maksuhalduri jaoks. Käesoleva määruse väljatöötamisel kaaluti ka võimalust lubada tööandjal tõendada töötajate erasõitudeks tehtud sõitude mahtu, kui erisoodustuse väärtus ühe sõiduauto kohta jääb alla 2000 kr kalendrikuus. Siiski taolisest sättest maksusüsteemi lihtsuse ja administreeritavuse huvides loobuti. Kui töötaja poolt tehtud erasõitude väärtus (arvestades turuhindasid) jääb alla 2000 kr kuus, ei tule tööandjal tasuda erisoodustuse tulu- ja sotsiaalmaksu tingimusel, et töötaja tasub tööandjale hüve eest vastavalt turuhindadele. Hüve turuväärtuse leidmisel on võimalik konsulteerida maksuhalduriga.

Sõiduki tasuta või soodushinnaga kasutada andmise väärtuse tõstmine 2000 kroonini kuus alates 1. jaanuarist 2003 toob kaasa riigieelarve tulude suurenemise ca 130 mln krooni võrra (sellest 57 mln krooni ettevõtte tulumaks ja 73 mln krooni sotsiaalmaks). Arvestus on tehtud eeldusel, et erisoodustuse deklareerimiste arv väheneb proportsioonis eelmise piirhinna tõstmisel (500 kroonilt 1000 kroonini) toimunud deklareerimiste vähenemisega. Määrus jõustub 1. jaanuaril 2003. aastal.