KeRe rahanduspoliitika ohustab Eesti tulevikku

Siim Kallas astus eelmisel nädalal Washingtonis viibides muidugi ka IMFist läbi, et võtta seal vastu Eesti tipp-poliitikutele alati kättesaadav rutiinne peasilitus. Tõesti-tõesti, eemalt vaadates peab Siim Kallasega nõustuma, Eesti on ?riik, kus vaieldakse eelarve ülejäägi säästmise või kulutamise üle?. Kahtlemata peab peaministriga nõustuma ka tõdemuses, et Eesti riigi rahandus on paremas seisus kui Argentina oma. See on kõik õige, kui ei tuleks tõdeda, et selle kõige kõrval oleme me ilmselt üks kõige loovama raamatupidamisega riik. Tooks vaid ühe näitena ?tasakaalus? eelarve tingimuses liisitud või laenuga valmivad avalikud hooned, näiteks kas või Tartu kohtuhoone.

Justkui tasakaalus eelarve tingimustes, kus tegelikult kulutatakse enam, kui teenitakse, ei olekski nii hull, kui oletada, et majanduse kasv kestab igavesti. Meie majanduse praegune areng ? suured investeeringud, madalam tööpuudus ? justkui kinnitab seda.

Samas ? suured investeeringud on toetatud erakordselt madalatest intressimääradest, nii nagu majanduskasv on toetatud odavaist tarbimislaenudest. Kas meid võivad oodata ees raskused, ja seda eriti olukorras, kus Euroopa Liidu majanduskasv on kõike muud kui kiire? Kui majanduse konjunktuur Euroopas püsib veel jätkuvalt halvana, ei suuda Eesti majanduskasv jätkata tänases kiirenevas tempos.

Surutise tingimustes otsivad tootjad Euroopas madalate kuludega tootmispiirkondi. See on üks meie trump olnud ka tänase kasvu formeerumisel, aga see ei aita meid enam kaua. Esiteks on palgakasv Eestis 10 aastas ja muid tootmiseks vajalikke kulueeliseid meil ei ole. Tootlikkus Eestis on pigem madalam kui mujal Euroopas. Teiseks ? kui konjunktuur on halb, siis ei õnnestu ka odavama tootmisega lõputult müügimahte suurendada.

Eesti majanduskasv pidurdub lõpuks siiski, kui ELis, meie põhiturul, valitseb jätkuvalt ebakindlus majanduse väljavaadete suhtes.

Seega oleks otstarbekas majanduse kasvust tekkinud maksutulude ülelaekumine säästa ja mitte suurendada kulutamist, eriti avaliku sektori kaudu. Neid reserve oleks meil võimalike tagasilöökide puhul majanduses hädasti vaja.

Vaid üks näide selle vajaduse reaalsusest. Mis saab siis, kui järgmisel aastal palgad langevad ja meie oleme oma haigekassa eelarve planeerinud 10 palgakasvu prognoosides? Seda kõike arvestades võiks lisaeelarve ainus sisu olla kogu ülejäägi reservi suunamine. Kas selleks on siis stabiliseerimisreserv või ELi struktuurabi hilinemise korral kasutatav reserv, ei olegi oluline.

Lõpuks hoiatus ? Eesti kroon võib olla hädaohus! Eesti Pank seab temale omase tagasihoidlikkusega kahtluse alla sisenõudlusele toetuva majanduskasvu jätkusuutlikkuse ning tehtud tarbimis- ja investeerimisotsuste ratsionaalsuse. EP peab plaani erasektori tarbimise piiramiseks pangandusnormatiive karmistada. Ilmselt hoiab EPd tagasi vaid teadmine, et need normatiivid jäid pärast eelmist kriisi (1998) uuesti õgvendamata ja täna satuks meie majandus pangandusnormatiivide karmistamise tulemusena tõesti täbarasse seisu võrreldes teiste riikidega.

Aga võib-olla hoiab neid sekkumast tagasi hoopis arvamine, et on ebaõiglane ahistada erasektori tarbimist ja isegi investeeringuid olukorras, kus avalik sektor laristab ohjeldamatult? Sellele viitavad mõlemad lisaeelarved ja ka ettevalmistatav 2003. a eelarve.

Miks peakski pank laenu andma kellelegi teisele olukorras, kus oluliselt suuremas summas ja kindlamate garantiidega soovib laenuraha saada riik? Suurem kulutamine avalikus sektoris põhjustab aga kasvavat jooksevkonto defitsiiti samamoodi kui uute autode ostmine inimeste poolt. Makromajanduslikus mõttes ei ole avaliku sektori laristamine targem, püham ega parem kui erasektori mõtlematu tarbimine.

Kas selline majandusarengu pidur ja sisuliselt ka oht Eesti kroonile ongi see uus valitsusliidu nägu, millest selgesti nähtub KeRe antud valimislubaduste elluviimine? Ma võin aru saada, et sarnast Eestile ohtlikku käitumist viljeleb Edgar Savisaar. Kuid miks teeb seda Siim Kallas ja Reformierakond? Kas tõesti vaid võimu nimel?