Lahe lastetükk

Väidetavalt ei ole olemas Lasteteatrit, on lihtsalt Hea Teater. Selline, kus näitlejal on, mida mängida-öelda, ja vaatajal, mida vaadata-mõelda. Siimu-poisi lugu VAT Teatris on just selline, tekitades elevust, ja näis, et ka dialoogi saalitreppidel-mattidel mõnulevate väikeste ja suurte vaatajate vahel.

Superleidlikult on lahendatud lavakujundus, mis tekitab kohati tunde, et näitlejad on pistetud katsejänesteks põhjaameerikalikku loovusprojekti, kus ellujäämiseks ja vajaliku keskkonna loomiseks tuleb kasutada viimast kui asja, mis kätte puutub. Ehk tsiteerides lavastaja Aare Toikkat: ?Selleks, et lava ei mõjuks ?papiselt?, tehaksegi ta papist. Tulemus on fantaasiarikas, manades silme ette uskumatult erinevaid ruume ookeani sügavustest lastetoa laua-aluseni.

Lavastus, kus peategelaseks on väike poiss või tüdruk, on teatri jaoks konks, sest teatris töötavad ju täiskasvanud, mitte lapsed. Mäletan oma lapsepõlvest naljakat kohmetust, mida tekitasid patsidega tädid ja karvaste jalgadega põlvpükstes onud, kes porgandi häält tehes laval häbelikult ringi keksides lapsi mängisid. Või pigem järele ahvisid... ja sel moel kui tahes ilusast ja tõsisest loost farsi kokku keerasid. Tegelikult piisab päris lapse puudumisel ju kokkuleppest, et see tore onu mängib täna 6aastast poissi, ja asi on kõigile selge piinliku pingutamiseta nii laval kui saalis. Seda teed on VAT Teater läinud ning suur mees Janek Sarapson mõjub väikese Siimu asju ajades haaravalt, südamlikult ja veenvalt.

Autor: Reet Weidebaum