Värvilistest plakatitest hoolimata on see tegelikult kurbmäng, mille populaarsus võlgneb tänu jätkuvalt oma asja(de) eest väljasolevatele aktiivsetele sellesinase ajastu mängureeglid taibanud isikutele. Ilma tugeva seljataguseta kaugele ei lenda ja suurt korda ei saada, on isegi purjetajad ja maadlejad juba ammu taibanud.
Kui tahad edendada äri, haridust või kultuuri, võtta südameasjaks kodukandi heaolu ja võidelda laste parema tuleviku nimel, siis pead sa kellegi juurde kuuluma.
Tõsi, selle piiranguga on ääristatud vaid need, kes endi liivakasti Eestis näevad. Kuid enamik ei tahagi minna õnne otsima väljapoole oma keelkonna piire, vaid püüab ennast ikka kodumullal teostada. Parteid ulatavadki kodanike aktiivile abistava käe, uue identiteedi ja võimaluse ennast nende toel teostada.
Demokraatia on OK, kuid mitmeparteisüsteem tänasel kujul on minu arvates väikese riigi jaoks liig mis liig.
Demokraatiat võib üritada mängida, kuid ilma kriitilise inimmassita muutub see ennastõgivaks tõuguks: pidevad muutused ning järgemööda saabuvad valimised kurnavad, raharaiskamine on ilmne. Stabiilsust tuleb tikutulega taga otsida.
Ei, ma ei igatse tagasi vanu aegu, pigem igatsen näha vähem isiklikku, kõrgema solvumisläve ja kiirema kompromissivalmidusega poliitikat.