Raul Kalev • 17. oktoober 2002 kell 22:00

Ma ei kavatse valida

Ma pole kümme aastat valimas käinud. Ega kavatse ka minna, sest ei oska kahjuks näha vahet paremale või vasakule nihkunud või hoopis keskmistesse väärtustesse uskuval võimuihal. Tänane hääletamine võrdub minu jaoks igavatele kaikavõitlustele kaasaelamise ja poriloopimise toetamisega.

Ilmselt on mul mõttekaaslasi. Olen püüdnud alati eemale hoida Hulludest Päevadest ja läbinähtavalt eksiteele viivatest loosungitest a? la ?Vali mind ja unusta viagra?. Aga valimised on paraku jälle ukse ees ning tühjade reklaamnägude tüütu kommertsparaad lihtsalt norib seisukohavõttu. Võtangi.

Eesti väiksusest tingitult ilmestab iga partei nimekirja piltlikult üks ajudega, üks ilus ja üks edukas face ning hulk keskpärast teotahtelist massi. Vabandust, see oli vaid piltlik metafoor ? tegelikkuses võib mõnes rivistuses helgeid ja kauneid päid poole rohkemgi olla. Käimasoleva mängu hüüdnimi on ?kes-kellele?. See on hasartmäng, kus vend venda ei tunne. Grand prix? loosimiseni on jäänud vaid mõned päevad.

Värvilistest plakatitest hoolimata on see tegelikult kurbmäng, mille populaarsus võlgneb tänu jätkuvalt oma asja(de) eest väljasolevatele aktiivsetele sellesinase ajastu mängureeglid taibanud isikutele. Ilma tugeva seljataguseta kaugele ei lenda ja suurt korda ei saada, on isegi purjetajad ja maadlejad juba ammu taibanud.

Kui tahad edendada äri, haridust või kultuuri, võtta südameasjaks kodukandi heaolu ja võidelda laste parema tuleviku nimel, siis pead sa kellegi juurde kuuluma.

Tõsi, selle piiranguga on ääristatud vaid need, kes endi liivakasti Eestis näevad. Kuid enamik ei tahagi minna õnne otsima väljapoole oma keelkonna piire, vaid püüab ennast ikka kodumullal teostada. Parteid ulatavadki kodanike aktiivile abistava käe, uue identiteedi ja võimaluse ennast nende toel teostada.

Demokraatia on OK, kuid mitmeparteisüsteem tänasel kujul on minu arvates väikese riigi jaoks liig mis liig.

Demokraatiat võib üritada mängida, kuid ilma kriitilise inimmassita muutub see ennastõgivaks tõuguks: pidevad muutused ning järgemööda saabuvad valimised kurnavad, raharaiskamine on ilmne. Stabiilsust tuleb tikutulega taga otsida.

Ei, ma ei igatse tagasi vanu aegu, pigem igatsen näha vähem isiklikku, kõrgema solvumisläve ja kiirema kompromissivalmidusega poliitikat.

Hetkel kuum