Potilaadale! Ja kohe!

Lavastuse meespeategelane (Üllar Saaremäe) ohkab loo käigus mitut puhku kogu südamest naissoo olemusliku mõttetuse üle.

Selge see, et samal ajal, kui mehel käib perekonna õnne ja firma edu nimel läbirääkimine väga tähtsa ametnikuga (Rein Oja) sajandi suurima ja riigi kaitsevõimet oluliselt tõstva ööpotiäri asjus, võiks tema nõmedalt sulnis kaasa (Maria Avdju?ko) ise lapsele lahtistit anda, kui seda nii väga vaja on.

Absurdifarsis, mis tegelikult võiks ju olla ka täiesti traagiliselt võetav perekonnadraama, satub lahtisti loomulikult valesse seedetrakti ja ehkki kogu jutt keerleb ümber tuhandete purunematust portselanist kaitsevärvi ööpottide, ei ole ainsatki nimetatud riistapuud kriitilisel hetkel käepärast.

Mati Unt on oma uues farsivärgis täie rauaga kõik ära nihestanud, mis vähegi nihestada annab, alates kujundusest ja kostüümidest, lõpetades misanstseenide ja liikumisskeemidega. Tulemus on kohati lausa tapvalt naljakas, täis jumalikult jubedaid olukordi ja stiilset hullust. Ka näitlejad ei tee katset varjata kirglikku irooniat oma tegelaskujude üle, luues sadistliku mõnuga neile üha peenemaid piinlikke situatsioone ja purustades maaliliselt, metoodiliselt ja mõnuga kauneid hapraid asju, alates portselanpotist ning lõpetades peresuhetega.

Autor: Reet Weidebaum