Üleriigilise alampalga kehtestamine ei ole õige
Ametiühingud on võtnud endale ülesande tõsta alampalk 2008. aasta 1. jaanuariks 41 protsendini riigi keskmisest palgast. Järjekordne samm selles suunas on alampalga tõstmine uuest aastast 2160 kroonini kuus.
Töötasu alammäära administratiivne kehtestamine ei ole õige ? üleriigiline alampalk ei arvesta tööturu regionaalseid erinevusi ning alampalga pideval tõstmisel lähtutakse meelevaldse protsendi tagaajamisest ?, mistõttu tuleb Äripäeva meelest Eestis alampalgast loobuda.
Hoolimata väiksusest on Eesti eri piirkondade vahel kaunis suured erinevused. Mis sobib Tallinnasse, ei pruugi sobida maapiirkondadesse. Ei saa välistada, et mõne maaettevõtja jaoks on ka alampalga maksmine üle jõu käiv, kuna tulude-kulude vahe ei vea kuidagi välja. Samas võib piirkonnas olla tööjõudu, kes on nõus töötama ka madalama palga eest kui kehtestatud alampalk. Miks mitte neile seda lubada?
Seadus aga, kui sellest näpuga järge ajada, niisugust asja ei võimalda, sellega kannatab tööturu paindlikkus. Näiteks tulla vähema raha eest suveperioodiks tallu sulaseks, saada söök ja elamine, mis ka maksab, ja tasuks võib-olla osa põllumajandussaadustest. Kui aga alampalk jõudsas tempos kasvab, saab (ametlik) tööpuudus maapiirkondades ainult suureneda.
Alampalga tõstmise ebaotstarbekusele viitab teinegi asjaolu ? nn neljakuisel katseajal tuleb samuti vähemalt alampalka maksta. Paljud töötajad ei pea üle katseaja vastu, mille järel tuleb ettevõtjal otsida uus töötaja, kellega ei pruugi minna paremini.
Niisugusel juhtumil on alampalga tõstmine ettevõtjale põhjendamatu lisakulu. Madalama alampalga korral saaks rohkem maksta neile, kes oma tööd südamega teevad. Samas tagaks alampalk võrdlemisi hõlpsad neljakuulised äraelamisperioodid luhvtivendadele.
Alampalga tõstmise kasuks räägiks justkui ümbrikupalga osa vähenemine põhimõttel, et on tegelik palk, millest on ametlikult vormistatud vaid alampalga osa, ja ülejäänu läheb ümbrikku. Kui alampalk tõuseks, jääks ümbrikupalgale väiksem osa. Tõenäoliselt osa tööandjate-töövõtjate puhul nii lähebki. Sellise suhtumisega me aga legaliseeriksime maksupettuse: katsu suurenevalt alampalgalt maksud ära maksta, muus osas võid toimida oma äranägemise järgi.
Ent võib juhtuda ka nii, et suurem alampalk sunnib kogu palga ?mustalt? peo peale maksma. Seega ei saa kontrolli mingil juhul lõdvendada ja ka poolpettureid tuleb ühtmoodi puistata.
Küsimuse tekitab, miks peab alampalk tõusma just 41 protsendini keskmisest palgast. Teada on, et kaks kolmandikku kuni kolm neljandikku töötajaist saavad väiksemat palka kui keskmine. See tuleneb mõne sektori ülipalkadest, silma paistavad tipp-poliitikute ja -ametnike palgad. Seega on ametiühingute nõudmine sisult suurem, kui võib protsentuaalselt paista.
Õige on lähtuda põhimõttest, et palgakasvuga peab kaasnema ka tootlikkuse kasv, alampalga puhul see täidetud pole.