Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Euroopa probleem on liiga suured valitsused
Euroopa stabiilsuspakt ei keskendu õigetele asjadele, kirjutavad esmapäevases ÄPs kaks majandusprofessorit.
Harvardi Ülikooli professor Alberto Alesina ja Milano Bocconi ülikooli professor Francesco Giavazzi peavad suurimaks probleemiks on asjaolu, et stabiilsuspakt keskendub pigem riigieelarve puudujäägile kui riigieelarvete koostisosadele: maksudele ja riiklikele kulutustele. Euroopa fiskaalprobleemide juured on liiga suurtes valitsustes, mis nõuavad oma tursunud suuruse eest tasumiseks maksustamise taset, mis ei stimuleeri inimesi rohkem töötama, rohkem investeerima ja ettevõtlusriske kandma. Piirangute seadmine riigi üldisele eelarvepuudujäägile stabiilsuspaktis ei suuda asja parandada.
Aastatel 1995-2002 jäid hoolimata stabiilsuspaktist europiirkonna riiklikud kulutused kokku (intressi- ja kapitalikulutuste jääk) tegelikult muutumatuks. Need olid 41% eurotsooni SKTst ja on sel aastal 40,7% SKTst. Vahepeal vähenesid sisemajanduse juba niigi tillukesed koguinvesteeringud 2,7 protsendilt 2,4 protsendini SKTst.
Stabiilsuspakti tagajärjel on pisikestel erinevustel eelarvetulemustes Euroopa majanduspoliitilises debatis silmapaistev koht, mis ei ole üksnes naeruväärne, vaid tõmbab ka tähelepanu eemale Euroopa tegelikelt eelarveprobleemidelt, väidavad professorid.