Dividendid ja maksud

Äripäev tõstatas eile tänuväärselt dividendide ja palgatulu seose. Probleemi taust on ju ravikindlustusraha ja pensioniraha ebapiisavus nii riikliku ravikindlustussüsteemi meditsiiniteenuste osas kui ka nn teise sambaga liitumise aktiivsuse valguses. Vahel võib kuulda, et ravikindlustusmaksu määra peaks suurendama seniselt 13-lt, samuti on räägitud sotsiaalmaksu tõstmisest.

Ehk tasuks alternatiive otsida? Minu seisukoht: kindlasti ei ole õiglane see, kui tekib inimestele võimalus jääda endale oma firmast kogu tulu dividendidena võtta (ja jätta endale nt miinimumpalk) sisuliselt kõrvale solidaarsest ravikindlustusest väitega, et ta on nii jõukas, et jõuab oma ravi ise maksta.

Me oleme näinud, et kogu Eesti riigi ravikindlustusrahast ei piisa inimese raviks, järelikult ei usu ma, et keegi inimene võiks olla nii jõukas, et kindlalt väita, et ta saab hakkama ilma mingi suure struktuuri poolt väga pikaajalise finantsbaasiga ravisüsteemita. Jah, paljude elatustase võiks lubada neil tasuda nt oma haiglasviibimine, kui see kestab nädal-paar. Aga aastaid kestva vähi vastu võitlemise korral?

Seega võiks väita, et poleks paha, kui riik otsustaks kehtestada natuke kõrgema summa kui miinimumpalga pealt määratava ravikindlustuse maksumäära neile, kelle tuludest enamus moodustub täna ravikindlustusmaksekohustusega mittekaetud allikatest. Pakun, et see summa võiks olla 6000 kr juhul, kui saadakse üle 100 000 k dividende firmast, mida omatakse üle 10. Sest nt Nokia 0,05 aktsiate omanik ei ole kindlasti makse optimeerimas, isegi kui ta peaks saama miljon krooni dividende. Regulatsioon peaks olema ühelt poolt selge ja teiselt poolt õiglane, ehk lahendus ei tohiks olla lihtsalt otsus dividenditulu maksustamine, sest seda ei mõistaks meie välisinvestorid ja siis tuleks nentida takkajärgi nagu meie naaberriigi president tahtmiste ja tagajärgede kohta tabavalt nentis.

Tasakaalu huvides tuleks aga samas diskussioonis lahendada, et kuidas riik saaks näidata, miks makse maksab maksta? Olen märganud meie ühiskonnas vaid diskussiooni sellel teemal, et suuremat tulu teenivad inimesed peaks maksma suuremaid trahve. Kas ainult seetõttu, et on olemas sunniaparaat? Olen kuulnud väidet, et rikast inimest ei huvita, kuidas ravikindlustusraha kasutatakse. Kaldun arvama, et inimene, kelle pealt tasutakse ehk siis kes tasub aastas nt 50 000 või 100 000 kr oma riigi ravikindlustuse eelarvesse, on väga huvitatud sellest, mis sellest rahast saab ning on ka õigustatud ehk rohkemgi, kui keskmine kodanik küsima, kas ta peab arvestama vastusega, et tema oodaku kuu aega, et teostada lihtne raviprotseduur.

Tahtmata kuidagi eskaleerida esimese ja teise Eesti teemat, tuleks märkida, et ravi õigeaegne andmata jätmine sellele inimesele, kui see tähendab riigile töölt eemale jäämist, läheb riigile otseselt maksunduslikust aspektist vaadatuna maksma ca 45 000 või 90 000 kr, kui see inimene töötab erasektoris. Siia ei ole arvestatud haiglakulusid, need lisanduvad siia peale. See arv tundus mulle endalegi esmapilgul uskumatuna, aga nii see on. Ehk siis riigi kaotus on kümnekordne! Ka see võiks mõtlema panna.

Autor: Juhani Seilenthal