Riigikogu rehepapid tegid endale sobiva seaduse

Äripäeva meelest ei saa teistmoodi hinnata erakonnaseaduse muudatusi, mis legaliseerivad parteide rahakantimised. Kui varem ei tohtinud, vähemalt seadusetähe järgi, ise riigitoetust saanud firmad erakondi rahastada, siis nüüd: palun väga. Nii nagu eesti muinasjutus ?Tõbine (loe: raskustes firmad) kannab tervet (oma erakondi)?.

Nüüdseks seadustatud rahakantimise viis näeb välja nii. Väidetavalt raskustes erafirma, nt põllumajandusühistu, saab riigitoetust põuakahjude vms hüvitamiseks, aga suunab raha erakonna toetuseks. Erakonna juhtfiguurid on jälle samad, kes otsustavad toetuste määramise. Seega libiseb maksumaksja raha elegantse skeemiga partei kassasse. Ja mida rohkem toetusi määratakse, seda jõukamalt meie erakonnad elavad ja seda uhkemaid kampaaniaid on võimelised korraldama.

Kuna seadus lubab samamoodi ka ELi toetusrahal voolata kohalike skeemimeistrite kaukasse, kas siis ei peaks küsima ELi enda arvamust uue rahastamispoliitika kohta? Väheke irooniliselt: igal erakonnal tuleks luua oma raskustes abimajandid, mis asuvad aktiivselt välja kauplema kõikvõimalikke toetusi. Nii saaksid erakondade rahamured lõpuks murtud.

Teisalt paneb nõutult õlgu kehitama Eesti kontrollorganite passiivsus. Eelmise seaduse järgi oli kirjeldatud rahakantimine keelatud, kuid ei maksuamet ega kaitsepolitseiamet tundnud asja vastu huvi. Ometi kandis ajakirjandus seaduserikkumisi tõendavad faktid lausa kandikul kätte. Seadused kaotavad mõtte, kui nende täitmist ei kontrollita. Või kardavad kontrollid, et poliitikutele varba peale astumine võib järgmisel aastal kätte maksta ? kontrolliametite eelarveid kärpida?

Et väärtegudele pole siiamaani tähelepanu pööratud, süvendab see Äripäeva halbu eelaimdusi, et ka uut seadust ei hakata täitma. Uuest seadusest: erakonnal on õigus sularahas vastu võtta üksnes füüsiliste isikute annetusi kuni 10 000 krooni aastas ühe annetaja kohta. Mis siis: summad saab suurema arvu parteisõdurite vahel ära jaotada ja ruudulises vihikus tegelike annetajate üle arvestust pidada.

Juriidilistele isikutele võiks erakondade toetamise ära keelata, kuna poliitilised ambitsioonid saavad olla vaid juriidiliste isikute taha peitunud füüsilistel isikutel. Ajalugu on rikas varifirmadest, mis on loodud vaid selleks, et varjata erakonna tegelikke toetajaid. Asi selgeks: reaalselt tegutseva äriühingu tegevuskasum kuulub omanikele ja kui kasum seda võimaldab, las siis omanikud oma nime all toetavad parteikassat: kümme tuhat aastas sulas või rahaülekandega suuremad summad. See välistaks võimaluse, et nt raskustes, tõenäoliselt kahjumis, põllumajandusettevõtted annetavad heldelt erakondadele.

Otsene riigieelarveline abi valimiskünnise ületanud erakondadele võiks jääda, sest rahvas on need erakonnad parlamenti valinud. Teine legaalne viis oleks parteimaks, mis on kindel protsent sissetulekutest.