Miljonimänguaasta

Viimasel ajal muutuvad vaimukused kahtlaselt vabameelseks. Hiljuti lugesin niisugust lõõpjuttu. Kaks sõpra mängivad mõistatamismängu. Üks küsib: kui tähelepanelik sa oma abikaasa vastu oled, ? mis värvi rinnahoidjat su naine kannab? Teine kõhkleb, siis vastab: kasutame abivarianti ? helistame sõbrale!

Kui mingi nähtus juba anekdootidesse imbub, siis on asi ikka üdini tuntud. Jah, pagenud aastal astus Eestigi miljonimängijate perre. Tühja kah, et seni pole maksimumi saadud. Oleme ka lähinaabreist peale Venemaa ainsad, kellele 15 vastuse täkkesseminek annaks täismiljoni kehtivais põhirahaühikuis. Aga ega vaatajarekordeid tingigi üksnes uudishimu, kes kui palju võidab, vaid ka igale põnev mälutrenn ja teadasaamiselust. Nii ei jäägi vast aega mõtiskella selle üle, kas rikka panga varud pole ehk sinugi arvel soetatud.

Hiiglaslikul rublamaal näib usutav olevat, et kogu varandus veerebki kokku rohkest reklaamist. Suhtumine suurde rahasse on mitmes mõttes teisenenud. Ka lotoõnnelikud ehk muidusaajad ei häbene alati oma nime avaldamast, aastast aastasse kasvab julgelt uhkete hulk ka seitsmekohalist aastapalka teeninute seas. Ning üha sagedamini võib lugeda kelmidest, kes lihtlabase Viru tänava käekotiröövi asemel tõsisemat vaeva näevad ja riigile või firmale miljonilisi miinuseid tekitavad. Mõne pikanäpumehe minevikku autasustatakse eetriajaga vestlussaateks kõige magusamal ajal. Eriline austus petturite vastu väljendub aga linnakohtunike leebetes otsustes, mis on masendav üllatus seadusekuulekale rahvale.