Raivo Vare ? õigel ajal õiges kohas

Oma esimese alalise töökoha kaugu. Töötasin Ülemnõukogu Eesti NSV presiidiumis konsultandina, tehes põhimõtteliselt juristi tööd. Kui moodustati ülemineku valitsus, siis mind kutsuti riigiministriks eelkõige haldusreformi pärast. Ma olin tolleks ajaks kirjutanud valimisseaduse. Otsuse saada riigiministriks tegin umbes 45 minutiga ja see oli pöördumatu, sest sellest hetkest alates ma polnud enam jurist.

Eks see uue riigi loomise aeg oli omaette hull aeg ja kaks aastat hiljem andis ka tervises tagasilöögi. Tööaeg hommikul kella seitsmest kuni öösel poole neljani oli päris tavaline. Vahel tuli ööbida ka otse Toompeal. Nii hullu aega pole ei enne ega pärast olnud ning 1992 aastal kui järgmine peaminister üritas mulle selgeks teha, et olen asendamatu valitsusliige, siis ütlesin kindlalt ei ja küll mul oli siis hea olla. Vabanemise tunne oli tohutu.

Absoluutselt. Pangandus oli tõusev täht. Mul oli huvitav, sest see oli hoopis teine teema. See periood oli väga kogemusterikas aeg, eriti majandusliku mõtlemise arendamise seisukohalt. Pangas sattusin asja keskele, sest panka jooksis kokku kogu majandusinformatsioon.

Teistpidi tegelesin ka makromajandusega ning Eesti Pangaliidu loomisega.

Tuli tõestada, et Bostoni kvartali suurune majandusruum on täiesti võimekas ja et see pank, kes seal tegutseb on ka edukas. Tallinna Pank tõusis 28-lt neljandaks, mis oli tohutu areng. Ma väga vabandan, kuid täna on pangandus juba meeletult igav ala.

Eesti Telecomi müük oli "success story" ja ma pean seda suures osas enda teeneks ilma võltshäbita, sest erinevalt kõikidest teistest müükidest, mis olid väga politiseeritud ka teostuselt, oli see müük täiesti professionaalselt tehtud. Me rakendasime müügi mehhanismi, mis põhines klassikalisel rahvusvahelisele turule minekul ja kus riigil oli suur roll täita, kuid kus tehniline töö teostati tõeliste professionaalide ja nõustajate poolt briljantselt.

Ma pean enda teeneks ka seda, et ma suutsin sellele tohutule poliitilisele survele vastu seista ja ka ajastatus oli õige. Kõik muu oli teiste teene. See oli minu kõige edukam projekt.

Õnnetul viisil sattusin tõesti NRG läbirääkimisi juhtima, õnnetul selles mõttes, et see polnud minu ala. Tunnistan ausalt. Erinevate asjaolude kokkulangemisel sattusin läbirääkimiste etteotsa. See oli väga politiseeritud protsess ja ülikeeruline protsess, mille tagamaadest on täna veel vara rääkida. Kuna ma ise enam poliitikas polnud ja kõrvalt üritasin asju ajada, siis oli ikka raske küll. Õnnestus ära hoida halvim, arvan ma, kui Telekomi puhul õnnestus saavutada parim. Ka see on saavutus.

Mind hakkas huvitama teine tõusev täht, mis oli transiit ning kui Pakterminali otsiti tegevjuhti, siis sinna ma läksingi.

Eestlased on ainsad, kes ilma riigi toetuseta, vahel isegi riigi tahte vastaselt on ehitanud üles ülimalt konkurentsivõimelise ärivaldkonna, mis võib küll saada tagasilöögi kui turg muutub, aga tegijad on suurepärased. Rahvusvaheliselt tullakse meie juurde uurima kuidas nii suurte voluumidega on võimalik raudteel töötada. Me oleme välja arendanud unikaalse kapasiteedi. Meie probleem on, et mingist hetkest alates teised tulevad järele. Meie konkurente aga riik aitab. Hea näide on Venemaa. Riik võiks abistada investeeringute tingimuste teostamisel ja piiri protseduuride parandamisel. Ilmselt uuem põlvkond ametnikke ja poliitikuid on hakanud aru saama, et transiit on väga edukas sektor.

Vähenemine on objektiivne ja turust tingitud ning on esialgu stabiliseerunud.. Aga eksport võib veel hakata vähenema. Kuni 2001 aastani toimus kasv produktide arvelt ja valdavalt veeti Eesti kaudu välja naftatooteid. Vahepealne juurdekasv on toimunud toornafta arvel ja see pidevalt kasvab kuna Vene turul on tekkinud ülevõimsus. Nüüd veetakse toornaftat välja ka Läti, Leedu ja Ukraina kaudu.

See on väga raske ja väga teistmoodi. Kui keegi räägib, kuidas me kõik mäletame ja teame, kuidas seda tehti ja et me oskame keeli, siis see ammu enam tõele ei vasta.

Mõni aeg tagasi ma mõtlesin nii, et me oleme head spetsialistid. Aeg aga on dramaatiliselt hakanud muutuma. Pangas töötades nägin esimest korda uusi venelasi. Nende all ei pea ma silmas mitte hallilt teenitud suure rahadega ja kuldkette täisriputatud inimesi, vaid Cambridge haridusega laitmatutes ülikondades härrasmehi, kes on ülimalt noored, vanuses 25 - 30 ning neil on olemas sidemete võrgustik alates õpingukaaslastest. Peale keele ja teataval määral ka hingelaadi, neis enam sellist venelast pole, keda meie arvame tundvat. Nad on meist professionaalselt ja tehniliselt üle ning nad võivad läbi lüüa mis iganes majandusruumis, Ühendriigid kaasa arvatud. Venemaal tegutsevad nad vaid seepärast, et päritolu annab neile mõninga eelise ning et Venemaa on ikka tohutute võimaluste maa, stabiilsemal majandussüsteemil pole sellist kasvu mastaapi pakkuda.

Minu sõnum on selline, et Venemaaga äri ajamine jääbki meie jaoks marginaalseks väike äriks väga paljudes sektorites.

On ka põhjust ja see on vaese ühiskonna tunnus. Meil on sissetulekute vahed meeletud. Alumiste sissetulekute tase on niivõrd madal, et puhtinimliku viha produtseerimine on täiesti paratamatu. Kui siia lisada veel eestlase rahvuslik iseloom, siis see ainult võimendab seda. Teke ise pole rahvuses kinni, vaid see on omane igale ühiskonnale, kus sissetulekute vahed on nii suured. Ka riigikogulased ise on pärit vaesest ühiskonnast.

Inimlik loomus soovib, et kõigis vagunites oleks ühtemoodi kupeed ja see, mis veduri juures toimub, pole tähtis. Teiseks saab psüühilise kannatuse aeg mööda nende jaoks, kes pole selles osalised.

Me reprodutseerime rahulolematust võrdsustava ideoloogiaga, mis valitseb massimeedias.

Diskusioon, mis praegu toimub ema palga ümber ja kus a priori on nõuks võetud, et 17 000 krooni kuus saab rikas ema, siis see on keskklassi, mitte rikkuse teema.

Ma julgen väita, et oma praeguse töö juures olen ma rikkust näinud. Selles äris näiteks lendavad inimesed isiklike lennukitega ja see on rikkus.

Olen näinud ebanormaalset rikkust, kus üks naaberriigi kodanik mängis ühe ööpäeva jooksul maha 200 000 . Meil pole rikkust ja seda niipea ei tule ka. Meil niiöelda rikkad inimesed pole laiemas mastaabis üldse rikkad. Meil peetakse rikkaks tõusvat keskklassi ja see on vaese ühiskonna tunnus.

Ei. Sellesama jutu pärast, mis ma praegu rääkisin. See ei ole väike, ega ole kaugeltki kõige kõrgem. Kui mõnda võrdlust leida, siis minu sissetulek on natukene suurem kui Norra bussijuhi sissetulek.

Huvitav peab olema. Ette peab nägema ja midagi peaks saama teha ka. Ettenägelikkuse on andnud mulle õppimisvõime ja pidev info kogumine ning analüüs. Õppida tuleb kogu elu, see on fakt ja see on võib-olla ka eeldus ettenägemisel. Õppimine, õppimine ja veelkord õppimine.

Tööd teen koguaeg. Tavapärane on kümme tundi päevas, kuid on ka pingelisemaid ja vähem pingelisemaid aegu. Igal vabal hetkel kogun kuskilt infot. Õhtuti ja öösiti uurin vene keelset internetti, mille ressurss on meeletu. Loen ajaloolist kirjandust ja natuke ka autobiograafiaid. Ajalugu on minu hobi olnud alates lapsepõlvest ja see annab tuge. Ka lõdvestuda tuleb osata.

Tagasilööke on elus ette tulnud ja arvan, et need on olnud päris jõhkrad, kuid mind toetab minu optimism. Lihtsalt tuleb üle olla ja oma tähte uskuda. Ei tohi alla anda. Ega midagi paremat ei ole. Tuleb ära korrastada ja kannatlikkust peab olema. Mina julgen väita, et hiinlastel on väga paljudes asjades õigus. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma sinna orientaalsesse maailma sukeldun ning seda rohkem ma seda omaks hakkan võtma. Taoistlikkus lähenemises on teatud loogika. Sa lased minna asjadel mida sa ei saa piisavalt mõjutada ja kohaned ning seetõttu seal, kus saad tegutseda, tegutsed aktiivsemalt. Nooruses kujutad ette, et saad kõigega hakkama. Tasapisi mõistad, et enamike asjadega sa ei saa hakkama ja et enamikke asju sa ei tea.

See on huvitav. Mul on olnud õnne elus ja võimalust valida valdkondi, mis on olnud tõusvad tähed äriklassifikatsioonis ja siis, kui nende aeg on otsa saanud, siis on olnud aeg teiste asjadega tegelda, mis on olnud jälle tõusvad tähed. Olen korduvalt mõelnud, et kui mul oleks olnud püsivust nagu mu isal, kes pidas terve elu päevikut, oleksin soovinud ise sedasama teha.

Riiki teha. Ma arvan, et see oli niivõrd unikaalne. Kui kõikide teiste asjade puhul on võimalik leida analooge, näiteks panga või firma ülesehitamisel, siis riigi tegemisele analoogset mudelit pole. Ainsad lähedased analoogid olid meie enda naabrid Läti ja Leedu.

Riho Rasmann, Tallinna Sadama juhatuse esimees

Raivo Vare on mulle jätnud targa ja edasipüüdliku inimese mulje. Tal on kogemustepagas erinevatest eluvaldkondadest. Seetõttu saab ta oma praeguse tööga transiidi alal kindlasti hästi hakkama. Lisaks sellele vaatab ja käsitleb ta Eesti arengut ja probleeme laiemalt.

Sadama koostööpartnerina on ta kõva ja visa läbirääkija. Temaga pole igav, sest ta on nii professionaalina kui ka inimesena huvitav. Nii pole võimalik end läbirääkimiste juures lõdvaks lasta.

Vabamas seltskonnas on temaga võimalik hästi ja lõbusalt aega veeta ning on näha, et ta üritab ka oma sportlikku külge tasakaalus hoida.