Tarmo Kriis • 16. november 2003 kell 22:00

Vastutuse suurendamine pidurdab ettevõtlust

Euroopa Komisjon tõdeb oma raportis, et Euroopa Liidu kodanikud on vähem riskialtid, kui ameeriklased, kuna neid kannustab pankrotistumise hirm. Komisjon soovitab siin kõhklejatele appi rutata ning võidelda äride ebaõnnestumisest tulenevate negatiivsete hoiakute vastu ühiskonnas. Värske ELi liige Eesti üritab ka selles valdkonnas paraku joosta mitte veduriga koos, vaid sellele vastu.

Justiitsministeeriumis on valminud eelnõu, millega oluliselt suurendatakse juhatuse liikme vastutust äriühingu poolt võlausaldajatele tekitatud kahju eest. Eelnõu on tähelepanuväärne lähtuvalt kolmest aspektist. Esiteks pärsitakse juhatuse liikmete isikliku varalise vastutuse suurendamisega huvi tegeleda ettevõtlusega ning vähendatakse motivatsiooni võtta ette suurema riskiastmega (aga suurema tulususega) projekte. Teiseks tekitab eelnõu olukorra, kus omanike otsustest tuleneva vastutuse asetamine juhatusele soodustab veelgi tankistide levikut. Kokkuvõttes juurutatakse arusaama, et äririske tuleb seadusega kaitsta ehk teisisõnu: ärielu tuleb pidurdada. Kõik nimetatud tagajärjed on majanduse seisukohalt halvad.

On üldteada fakt, et riigiasutuste uste taga lookleb pikem järjekord töölesoovijatest kui erasektori tööandjate puhul. Samuti pole saladus, et ettevõtlusaktiivsus on sarnaselt teiste Euroopa riikidega langemas. Eestis on liialt vähe ettevõtjaid, seda nii üldarvuna, kui ka proportsioonis töövõimelise elanikkonnaga.

Riik, kes soovib, et majandus areneks kiirusega 10 aastas, peaks enda poolt seatud eesmärgi nimel tegema kõik, et esimese järjekorras sooviksid noored tööturule suundujad saada ettevõtjaks ja alles seejärel rahvusvaheliseks ärijuhiks. Kuna äriühingul peab olema juhatus, seab justiitsministeeriumi ettepanek löögi alla eelkõige noored pealehakkajad ettevõtjad. Eelnõu realiseerimine ainult pikendab palgatööle ihkajate hulka ega loo juurde uusi tööandjaid. Sarnast suhtumist kohtab ka teiste ministeeriumite tegevusvaldkondades. Korduvalt on katsetanud haiguspäevade maksmise panemist ettevõtete õlgadele; vältimaks survet sotsiaalhoolekande asutustele on kohustuslikuna kehtestatud alampalk ning vallandamiskompensatsioonid; tööinspektsiooni funktsiooni võtavad üle kindlustusseltsid. Riiklike kohustuste asetamine tööandjatele toimub hiilivalt, aga vääramatult.

Majandust pärssivaks teguriks on ka ambitsioonikatele ja innovatiivsetele, aga sellevõrra riskantsematele projektidele karistusõigusliku elemendi juurde pookimine. Eesti, kes kramplikult otsib oma Nokiat, kuumaverelisi teadlasi ja innovatiivseid ettevõtjaid, seab eelnõu regulatsiooniga initsiatiivikusele selged piirid. Samuti vabastab juhatuse liikmele asetatud vastutus võlausaldajad kurnavast kohustusest hinnata äritegevusega paratamatult kaasnevaid riske ning garanteerib, et projekti nurjumisel on võimalik saada pisutki leevendust projektijuhi edaspidisest isiklikust sissetulekust. Investoritel tuleb aga peagi tõdeda, et uusi projekte, mida soovitakse finantseerida, jääb järjest vähemaks.

Teiseks oluliseks majanduselu ilminguks saab eelnõu jõustudes põhikoolist väljakukkunute massiline edutamine tegevjuhi ametisse. Samuti võib eeldada suure hulga osaühingute põhikirjade muutmist, millega juhtimisstruktuuri viiakse sisse nõukogu institutsioon. Viitan siin eelnõu punktile, mis asetab vastutuse juhatuse liikmele isegi siis, kui otsuse tegelik kujundaja ning käsuandja on nõukogu. Eelnõu võib kaasa tuua olukorra, kus juhatuse pädevusse kuuluvaid otsuseid asutakse tegema nõukogu tasandil, mille formaalne juhatusepoolne kinnitamine jäetakse hämara taustaga noortele ärihaidele. Ärikultuuri arendamise seisukohast on tegemist ilmselge karuteenega. Võlausaldajate kaitse eesmärgil asutakse moodustama tankikolonne.

Kuidas leida olukorrast ka võlausaldajate huve arvestav lahendus? Lihtne soovitus seadusandjale on hoida kriminaalkroonika rubriiki ning tsiviilõiguse valdkonda kuuluvad meetmed lahus. Kui võlausaldajatele on lihtsaimal kombel sikku tehtud, lahendatagu asi politseis; kui kahju on tekkinud valearvestusest või olukorra mitteadekvaatsest hindamisest, jäägu probleemi lahendamine senise praktika piiridesse. Hundid tuleks siiski lammastest eraldada ning karistuspoliitika ja tsiviilõiguse ühildamise asemel tuleks oluliselt tugevdada majanduspolitsei ja prokuratuuri vastavaid struktuure ning suurendada kohtute haldussuutlikkust. Nulltolerantsi põhimõtete üksühene rakendamine ettevõtluses vähendab ettevõtlikkust ning sunnib ka ausaid ettevõtjaid kiikama alternatiivseid riskide maandamise võimalusi.

Hetkel kuum