4. detsember 2003 kell 22:00

Ida-Viru mägimatkal tunned end alpinistina

Mägivarustusena võtame itta suundudes kaasa rakmed igale grupiliikmele, üle 100 meetri köit ning mõni kilo rauda. Rauaks kutsuvad alpinistid karabiine, rullikuid, laskumisseadeldisi ja muud metallist alpinismivarustust.

Ida-Virumaa on paljuski avastamata ja natuke kartust sisendav piirkond. Mis siis veel arvata plaanist mägimatkata Ida-Virusse vanale põlevkivikarjääri alale, ööbida tehismäe tillukesel platsil, ronida välisküljelt 35 meetri kõrguse rikastusvabriku tippu ning käia 10 meetri sügavusel põlevkivikaevanduses. Seiklejate grupp sellel ?mägimatkal? koosneb seitsmest inimesest, keda juhendab giidina seikleja.com?is töötav Alar Linna.

Autod jätame põlevkivimuuseumi hoovile. Kuna esimene matkapäev lõpeb seal, kus algab, siis varustust palju kanda pole vaja.

Suur osa vanadest karjäärialadest on taasmetsastatud, kuigi näiteks esimene, kuhu suundume ? Aidu ?, veel tegutseb. Oleme aktiivsest töötsoonist väljas, Riigimetsakeskusele üle antud ja noore metsaga kaetud aladel. Eesmärk on visata riigimetsa ja aktiivse karjääriala piirilt pilk peale Eskule ? Euroopa suurimale ekskavaatorile.

Esku ise asub aktiivse karjääri tsoonis ja sinna minemiseks meil siiski luba ei ole. Teele jäävad lugematud tõusud ja laskumised paekiviklibustel nõlvadel justnagu päris mägimatkal.

Giidid näitavad nõlvadel liikumise tehnikaid, mitmes kohas läheb vaja ka julgestusköisi.

Õpime, kuidas tegutseda kukkumisel. Vanade karjääriteedeni jõudes märkame, et paljud madalamal asetsevad teed on veega üle ujutatud. Veetakistused ületame ringi minnes või ka köit kasutades.

Viru hotelli kõrgune ekskavaator Esku on võimas. Igast kõrgemast metsata tipust on võimalik tema kopanoolt näha. Kaugemal paistavad ka töötavad ekskavaatorid ? mitte nii suured, kuid see-eest efektiivsemad.

Tagasi tuleme juba mööda teed. Oleme natuke ajahädas, sest õhtu pimeneb praegusel aastaajal kiiresti. Et mitte segada liikuvaid veokeid, lepime omavahel kokku ? liigume nii, et möödasõitvate Belazide juhid meid ei näegi. Kutsume neid müra järgi laviinideks. Varjume iga kord, kui ?laviini? lähenemist kuuleme, see aga teeb edasiliikumise üsna vaevaliseks.

Tagasi jõudes tuleb ronida veel ööbimiskohta piirkonna ühel kõrgeimal aherainemäel. Telgime väikesel rohuplatsil, kuhu mahub täpselt kolm telki. Natuke jääb ruumi gaasipriimusele. Täpselt nagu mägedes.

Matka teine ja samas viimane päev algab kell üheksa hommikusöögiga. Plaanis on kaljuronimine.

Ronimine toimub põlevkivimuuseumi tornil, kus asus kunagi põlevkivi rikastamise vabrik. See on hämmastav nimetus tegevusele, kus naised liini ääres põlevkivi seast paetükke välja korjasid.

Torn on esmapilgul väga kõrge, väidetavalt 35 meetrit. See tundub isegi kõrgem paekivimäest, millel öö veetsime. Meil on plaanis kaks atraktsiooni ? ronimine sisenurgal ning laskumine paetorni ülemiselt korruselt.

Kinnitan end 35 meetri kõrgusel platvormil julgestusse, mille teises otsas on seikleja.com?i giid Alar. Seejärel haagin laskumisseadme. Laskudes jalgadega seinani ei ulata. Läbi pihu jooksev köis soojendab mõnusalt nahkkindas kätt. Alla jõudes tahaks juba uuesti proovida.

Ronimine sisenurgas ei ole füüsiliselt ega tehniliselt raske. Alar julgestamas, hakkan paekivide puhastatud vuugivahesid kasutades ülespoole turnima. Sein on kõrge ning külm ilm teeb näpud kiiresti tundetuks. Alla jõudes vajavad sõrmed kõvasti soojendamist. Seejärel käime ära veel maa all kaevanduskäikudes.

Ida-Virumaa ?mägimatkalt? saab korraliku mägede tunde kätte kodumaalt lahkumata. Esimese päeva lõpuks on jalad nõlvade võtmisest pehmed nagu makaronid.

Autor: Oliver Arula

Hetkel kuum