Kuidas töötajaid salaja jälgida

Seetõttu ei saa tööandja e-posti (või telefonikõne) pealtkuulamisel hangitud teavet näiteks kohtus või töövaidluskomisjonis kirja autori või saaja vastu kasutada.

Ühelt poolt mulle kui töötajale meeldib, et minu elektronpostis ei tohi sorida või minu telefonikõnesid pealt kuulata. Aga kui ma kujutlen end tööandja nahka, teeb see mind murelikuks. Olgu ma näiteks juht ettevõttes, mis tegeleb hotellikohtade broneerimisega. Firma asub Eestis, aga helistatakse broneerijatele kõikjalt üle maailma. Broneerija töö kvaliteedi määrab keelteoskus, kõneselgus, täpsus. Broneerijate töö kvaliteedi kontrollis on olulisel kohal just telefonikõnede pealtkuulamine. Kui ma nüüd säärase kontrolli käigus avastan, et üks broneerijatest ei tee tööd, vaid peab paaritunnilisi erakõnesid ja sõimab kliente lõbu pärast ropult läbi ? kas ma siis ei tohi sääraste kõnede lindistusi kasutada tema töölt vallandamise põhjendamisel?

Samuti võib juhtuda, et tähtis töötaja satub haiglasse ja tema asetäitjal on vaja üle võtta tema kirjavahetus ? ei saa ju ühe töötaja haiguse tõttu terve ettevõte seisma jääda. Ja kui siis selgub, et töötaja on kaubitsenud ettevõtte salajase infoga, kas siis ei saa neid kirju tema vastu kasutada? Või leebemas vormis ? asetäitja ei tohigi tema ametiposti kallale minna, kui pole saanud notariaalselt kinnitatud lubakirja?

On siiski olemas seaduslik võimalus töötajate jälgimiseks ja hädatarvidusel nende posti kallale minekuks. See on avalik salajane jälgimine. Kui ettevõtte juhtkond leiab, et võimatu on ilma järelevalveta tööd korraldada, teatatakse sellest töötajatele. Neile näidatakse, millistes ruumides ja milliste vahenditega järelvalvet tehakse. ?Salajane? on siin ?avaliku? järele lisatud seepärast, et enamasti ei määratleta täpselt, millal jälgimine toimub.

Korrektne on informeerida töötajat jälgimisest juba töölepingu sõlmimisel ? siis saab ta otsustada, kas ta nõustub järelevalvega või otsib endale uue töökoha, ja muidugi võtta talt kirjalik kinnitus selle kohta, et teda on järelevalvest informeeritud. Nii saab töötajatele teadvustada, et ettevõtte siseruumides ja -võrkudes ringlev info ei ole töötaja privaatne info, vaid kuulub ettevõttele. Säärane järelevalve toimib hästi näiteks USAs või ELis. Eesti ettevõtetes käib töötajate salajane jälgimine praegu küll teisiti.

Arutasime üliõpilastega 1990. aastate keskpaigast pärinevat juhtumit: ühes USA tarkvarafirmas töötati välja programm, mis võimaldas süsteemianalüütikul kutsuda oma arvutiekraanile pilt ükskõik millise samasse võrku ühendatud arvuti ekraanilt. See hõlbustas analüütiku tööd tunduvalt, häda oli aga selles, et programm võimaldas ka töötajate salajast jälgimist. Programm ei andnud teisele töötajale märku, kui süsteemianalüütik tema arvutisse tungis.

Minu üliõpilastele (vanema kursuse tudengid käivad enamasti tööl) ei olnud programm uudiseks: üks ütles, et see on nüüd uue Windowsiga alati kaasas, aga võid selle välja lülitada. Teised vaidlesid vastu, et neil küll nii ei saa, aga kui sa töötad ja äkki su hiir enam ei liigu, siis su arvuti kallal parajasti sehkendatakse. Mina ütlesin, et USAs on kombeks, et kui su arvutisse sisenetakse, siis antakse sellest kuidagi märku ? näiteks ilmub ekraanile hoiatus.

Üks tudeng ütles, et sellest poleks abi, sest neil ei tohi kontoriarvuteid ka ööseks välja lülitada, sest just öösel puhastatakse neid. Aga öösel pole sind ju hoiatust lugemas; niisamuti on salasõnad süsteemikorraldajatel teada. Kõik väitsid aga ühest suust, et keegi ei ole neid kunagi hoiatanud võimaliku salajase jälgimise eest.

Ütlesin, et näete, põhiseaduse järgi võiksite te kõik oma ettevõtted kohtusse kaevata. Kus sa sellega, hüüdsid nemad, kust sa siis tööd saad! Kui ma mõtlema hakkasin: ega minulgi tööarvuti hiir alati liigu. Muidugi ei taha ma töökohta vahetada ja mingeid salajasi asju ma ka ei aja. Aga siiski soovitan tööandjatele: kui teie arvutisüsteem võimaldab töötajate salajast jälgimist, siis tehke see avalikuks. Saatke näiteks välja ringkiri. Nii tegi too USA tarkvarafirma, kus programm välja töötati.