Vanaema ehtelaegas

Ehted on kestvuskaup, mida pärandatakse edasi põlvest põlve ning millel lisaks materjali ja juveliiritöö väärtusele on tihtilugu tugev emotsionaalne või koguni ajaloolinegi väärtus.

Ent mida teha vanaemalt päritud kauni kuldsõrmuse, kalliskividega kõrvarõngaste või keeruliste nikerdustega kaelaehtega? Kuidas hoida vanaisa hõbeuuri või kuldportsigarit? Ja kuidas üldse nimetada tervet plejaadi eelmise sajandi alguse või koguni üle-eelmise sajandi luksusvidinad, mille otstarve on ehk teada vaid Victoria ajastu dändidele?

Vanaemalt päranduseks saadud ehteid, mille valmistamisaeg jääb eelmise sajandi esimesse kolmandikku, võib julgesti nimetada antiikeheteks, sageli ka tsaariaegseteks, ehkki kaugeltki kõik vanad ehted ei ole valmistatud Venemaal. Antiikehte teeb eriti väärtuslikuks ehtel leiduv nimeka meistri märk (näiteks Faberge), väga oluline on ka proovimärgistus, mille järgi saab üsna kindlalt määrata ehte valmistamise aega. Kahjuks puudub paljudel vanadel ehetel igasugune märgistus sootuks ja antiiksust võib üksnes oletada disaini, vääriskivide lihvi ja kullassepatöö eripära järgi. Paljud antiikeheted on olnud pikka aega peidetud, mistõttu nende väljanägemine võib olla üsna kehv. Seetõttu tuleks antiikehteid näidata kõigepealt asjatundjale ? kunstiajaloolasele või ehteeksperdile ning kuulata tema arvamust asja vanuse ja väärtuse kohta.

Tüüpilisemad eksimused antiikehete hindamisel on järgmised:

- arvatakse, et antiikehetes on alati vaid ehtsad ja väga kallid vääriskivid ? paraku on väga paljud antiikehted kaunistatud kas sünteetiliste kivide, värvilise emaili või suisa klaaskividega;- alahinnatakse vanade käsitsi lihvitud kalliskivide väärtust, kuna sellised kivid ei ole loomulikult nii hea kvaliteediga kui tänapäeval robotliinidel lihvitud. Aga need vanad kivid kannavad endas sajanditagust inimkäte soojust ja milline mäng neil on...

Enne antiikehte kasutusele võtmist tuleb kindlasti kontrollida ehte liikuvate ja kinnitusdetailide seisukorda (rippöösid, prossinõelad, kivikastikud) ning vajadusel laske kogemustega meistril need asendada või korda teha.

Sageli on vanad ehted tuhmunud, kohati lausa mustaks läinud ja kalliskive katab rammus rasvane ?kultuurkiht?. Selliseid kive tuleb enne ekspertiisi minekut puhastada. Läbipaistvate tahklihvis kalliskivide puhastamiseks on parim viis pesemine. Selleks tuleks sooja vette lisada paar tilka nõudepesuvahendit, näiteks Fairyt, lasta ehtel selles lahuses öö läbi liguneda ning hommikul puhta veega loputada. Metallpindade puhastamiseks on tänapäeval juveelikauplustes müügil spetsiaalvahendid koos kasutusjuhendiga.

Kriimustatud pind muutub siledaks üksnes poleerides. Täiesti lubamatu on vanade ehete nühkimine hambapasta või -pulbriga. Kokkupuutel nuuskpiiritusega muutub hõbe mustaks.

Vajadusel tuleb asendada ka antiikehtes olevad ?surnud? pärlid, mille pärlikiht on tuhmunud. Väljapudenenud kalliskividega on lugu keerulisem, sest sobiva suurusega käsitsi lihvitud kalliskive on tänapäeval üsna raske leida, ehtesse istutatud kaasaegne kivi tundub aga võõrkehana.

Minu kõige emotsionaalsem antiikehtekogemus pärineb Londonist, kus erinevalt muust Euroopast osatakse antiikehteid hinnata ja eelistatakse kaasaegsetele massehetele. Kindlasti soovitan külastada Londoni Toweri Juveelimaja, kus eksponeeritakse maailma haruldasemaid kroonijuveele ? vapustav elamus!

Autor: Heli Kuulman