Streigiseadused vajavad remonti

Raudteelaste streiki võib ilmselt pidada esimeseks ja tõenäoliselt ka mitte viimaseks tõsiseks töötüliks taasiseseisvunud Eestis. Kuigi uudised töörahu katkemisest ühes või teises ettevõttes pole enam sugugi haruldased, jääb see streik ilmselt mõneks ajaks teetähiseks tööandjate ja ametiühingute vahel toimuvatele läbirääkimistele.

Nii tööandjatel kui ka ametiühingutel on võimalus teha streigist omad järeldused, kuid erinevalt majandusminister Andrus Ansipist ei arva ma, et töötüli osapooled on alati vaid tööandjad ja töövõtjad. Ka Eesti seadustel on siin oma roll mängida ning suuresti sõltub sotsiaaldialoogi areng ja iseloom tulevikus õiguslikust keskkonnast.

Tänased tööseadused kannavad paljuski üleminekuaja pitserit, kus vastukaaluks struktuursetele muudatustele majanduses seati esikohale töötaja kaitse. Eriti komplitseeritud on seis just kollektiivsete töösuhete valdkonnas, kus töötajate esindajate õigused on teadlikult esiplaanile seatud, samal ajal garantiid tööandjatele puuduvad.

Tööseaduste jäikus ja augud tööandjate tagatiste osas on viinud olukorrani, kus kollektiivlepingute sõlmimist ettevõtjate seas teadlikult välditakse. Milleks sõlmida lepingut, kui sellega kaasnevad ainult kohustused oluliste õiguste kasvuta. Viitan siin töörahu mõiste puudumisele seadustes, eelkõige toetusstreikide kasutamises ametiühingute poolt liikmete huvide esindamisel.

Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse (KTLS) § 18 lg 2 sätestab, et streigis osalevate töötajate toetuseks on lubatud korraldada toetusstreike, mille kestuse üle otsustab selle korraldamise kohta otsuse teinud ametiühing. Määramata on, kas toetusstreiki võib korraldada vaid kollektiivse töötüli pooleks olev ametiühing või on korraldusõiguslik isik ka töötüli pooleks mitteolev ametiühing. Seadus ei täpsusta, millised töötajad võivad toetusstreigis osaleda. Sõnaselgelt ei leia väljendamist ka asjaolu, kas toetusstreigile laieneb KTLSi § 13, mis sätestab streigi korraldamisele eelnevad kohustuslikud lepitustoimingud ning mis keelab streigi töörahu korral.

Saamaks selgust toetusstreikide seaduslikkuses pöördusime õiguskantsleri poole, kes peaks hindama selle regulatsiooni vastavust põhiseadusele. Tööandjate Keskliidu hinnangul piirab toetusstreigi regulatsioon põhjendamatult põhiseaduse §s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse põhimõtet. Oleme seisukohal, et toetusstreik piirab tööandja majandustegevust tervikuna, kuna see ei ole suunatud oma tööandja pädevuses olevate tööalaste otsuste mõjutamiseks, ning toetusstreigis osalev ettevõte ei oma ühtki seaduslikku võimalust oma tegevusega töötüli ära hoida või lahendada. Samuti välistab toetusstreigi korraldamise töörahu hoidmise kohustus, mis riivab tööandja õiguspärast ootust ? töörahu kehtiva kollektiivlepingu korral.

Kui soovime tasakaalustatud sotsiaaldialoogi jätkumist, tuleks üle vaadata kõik kollektiivset töösuhet käsitlevad seadused. Täna on selle valdkonna reguleerimiseks kehtestatud töötajate usaldusisiku, ametiühingute, kollektiivlepingute ja kollektiivsete töötülide lahendamise seadus. Koostamisel on töötajate teavitamise ja konsulteerimisega seonduvad õigusaktid ning töötajate kaasamist puudutav seadus. Valdkond on ettevõtjate hinnangul selgelt ülereguleeritud. Õigusaktid on vastuolulised, võimaldavad mitmeid tõlgendusi.

On ilmne, et õiguslik keskkond kollektiivsete töösuhete osas vajab korrastamist ning üks võimalus oleks kogu normistiku koondamine ühte seadustikku, mis sätestaks sotsiaaldialoogi pooled, sotsiaaldialoogi vormid, poolte õigused ja kohustused ning töötülide lahendamise klauslid koos piiratud streigiõigusega majandusharude loeteluga. Uus õiguslik keskkond võimaldaks võtta arvesse tööturul toimunud muutusi, sh tänaseks ilmnenud kitsaskohti tööandjate õiguste osas.