Äriliidrid ei hooli riigi arengust

Manchesteris High Streetil asuvas Bridgewater Armsi nimelises pubis kohtus 7. aprillil 1824. aastal hulk ärimehi ja ettevõtjaid, nende hulgas pankur, ketrusvabriku omanik, ehitusettevõtja ja limonaadivabrikant. Nad otsustasid oma rahaga asutada Manchesteri mehhaanikainstituudi, kus toimuks teaduslik uurimistöö, eriti mehhaanika ja keemia vallas.

Auväärsed ettevõtjad leidsid, et teadustöö ja selle tulemuste kasutamine on äärmiselt vajalik ettevõtluse edenemiseks. See oli oluline samm teadmistepõhise majanduse suunas Inglismaal. Mahtra sõjani Eestis oli siis jäänud 34 aastat... Nüüdseks on mehhaanikainstituudist saanud UMIST (University of Manchester, Institute of Science and Technology) ning tema roll majanduse edendajana on leidnud kindla kinnituse.

Ühiskondliku leppe vastu võitlemise käigus tegi Reformierakond oma liidrite Siim Kallase ja Andrus Ansipi suude ja sulgede kaudu olulise ettepaneku Eesti arendamiseks. Ettepaneku kohaselt peaksid ettevõtted paigutama uurimis- ja arendustegevuse rahastamisse lähema kahekümne aasta jooksul 10% oma kasumist, mille riik on tulumaksuvabastuse kaudu nende kätte jätnud.

Reformierakonna hinnangute järgi on ettevõtete puhaskasum tänu liberaalsele maksupoliitikale umbes 12 miljardit krooni aastas, seega oleks ettevõtjatel võimalik teadus- ja uurimistegevuse rahastamiseks koguda 1,2 miljardit aastas. Milline oli ettevõtjate reageering innovatiivse Eesti loomise ettepanekule? Pehmelt öeldes meenutas see peene seltskonna käitumist olukorras, kus keegi pärast hea anekdoodi kuulmist naeruhoos kogemata pumpsu laseb ? kõik ümberringi olijad teevad näo, et nad ei kuulnud midagi ega haista midagi. Ettepanek tundus ettevõtjatele sedavõrd kohatuna, et nad tegid kõik selle eiramiseks. Enam ei ole seda ettepanekut isegi Reformierakonna koduleheküljel mainitud. See, mis oli võimalik Inglismaal 19. sajandi alguses, pole võimalik Eestis kaks sajandit hiljem. Need paarkümmend juhtivat Eesti ettevõtet ja nende juhti, kes on kõige rohkem saanud kasu Eesti liberaalsest maksupoliitikast, ilmutasid selgelt oma hoolimatust Eesti riigi arengu suhtes.

Ma ei tea, kui palju oli Reformierakonna ettepanekus siirust ja kui palju oli poliitilist mängu ühiskondliku leppe vastu, aga ka teised erakonnad ei võtnud mingil moel vedu. Kuidas on võimalik mingigi areng teadmistepõhise Eesti suunas, kui poliitiline eliit teeb kõik, et mingit lahendust ei tekiks.

Mart Laari valitsuse ettepanekul võttis Riigikogu vastu programmi ?Teadmistepõhine Eesti?. Vastavalt sellele peaks Eestis toimuma info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, materjalitehnoloogia ja biomeditsiini eelisarendamine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi targal juhtimisel. Selle programmi elluviimine on käinud majandusministeeriumile ja tema ametitele üle jõu.

Majandusministeerium pandi tegema asja, milleks tal puudub kompetents. Ministeeriumi ametnikel polnud aimugi Eesti ettevõtete innovatsioonivõimekusest, nad polnud ei eelnevas ega praeguses elus tegelenud teaduse, arendustegevuse, innovatsiooni ega uute tehnoloogiate arendamisega või nende protsesside juhtimisega.

Appi otsustati kutsuda euroeksperdid. Üheks oluliseks meetmeks Eesti innovatsioonivõimekuse tõstmisel planeeriti Rootsi ja Austria konsultantide abiga tehnoloogia arenduskeskuste (TAK) programm. Selle programmi käivitamine on olnud aga algusest peale nagu kirbutsirkus.

Kogu see segadus, närvilisus, jäikus asjaajamisel, arrogantsus ning dialoogi puudumine ülikoolide ja teadusasutustega on seadnud ohtu teadmistepõhisele Eestile vajaliku tehnoloogia arenduskeskuste programmi.

Autor: Mart Ustav