Oskar viskas Lutsu

Niiviisi võiks parafraseerida meie kirjandusklassikut Oskar Lutsu (1887?1953).

Härra Luts on olnud populaarne kirjanik läbi aegade. Pole õpilast, kes ei oleks kooliajal tema teoseid lugenud, või Eesti elanikku, kes ei oleks näinud kinolinalt tema teoste ekraniseeringuid vähemalt kümme korda ning ei suudaks vabalt esitada tsitaate ?kallis koolivend? või ?haritud põllumees?.

Kas pole hämmastav, et Luts on kirjanik, keda avaldatakse igal ajajärgul ? vabariigi aastatel, Saksa okupatsiooni ajal, nõukogude perioodil ja tänapäevalgi.

Eesti raamatukogude elektronkataloog annab otsingu ?Oskar Luts? tulemuseks 286 teost! Isegi kataloogilehelt leiab Lutsu nime ? näidetes, kuidas otsingut sooritada.

Mis on taganud sellise populaarsuse aegade algusest peale? Kas see on ainult hea kirjanduslik tekst või on selles oma osa ka autori markantsel isikul?

Peatugem siinkohal kirjaniku tegevusaastatel 1941?1944. Sel perioodil ilmus üsna mitu Oskar Lutsu teost, näiteks ?Vanasti?, ?Pikem peatus?, ?Kevade? mõlemad osad. Lisaks soovis kirjanik avaldada mitu oma raamatut kordustrükina. Arhiivimaterjalidest aga selgub, et autoril polnud tol hetkel ligi 40 oma trükisele enam autoriõigust, sest nood olid müüdud Eesti Vabariigi aastatel kirjastusele Noor-Eesti.

Saksa okupatsiooni ajal Noor-Eesti varad riigistati ning Oskar Luts asus oma õigusi tagasi taotlema. Põhjuseks tõi vanameister oma põdura tervise, mille tõttu ta ei suutvat enam midagi uut luua.

1943. aastal alustas uuesti tööd Noor-Eesti kirjastus ning kohustus täitma oma seniseid lepinguid, teiste hulgas märgitakse Oskar Lutsu poolt kirjastusele müüdud õigusi. Mõned teosed nendest olid selleks ajaks juba kordustrükina autori aktiivsel pealekäimisel siiski ilmunud, näiteks ?Kevade? aga parandustega ? Saksa okupatsiooni aegses loos puudub Tõnissoni kuulus märkus sakslaste pihta. Peale juba nime teinud trükiste kirjutas Luts Postimehes joonealusena järje ?Kevade? lugudele ning valmistas ette ?Sügise? II osa käsikirja.

Kirjaniku tegevuse üldine suund näib, teadaolevate faktide põhjal, olevat avaldada peamiselt kordustrükke, mitte algupärast uudisloomingut. Kui nimekatelt autoritelt ilmub Saksa okupatsiooni ajal peamiselt 1?2 raamatut, siis Oskar Lutsult avaldatakse viis, kõik kordustrükid. Temaga võrdsel tasemel on vaid August Gailit, kel õnnestub avaldada kaks teost ning lisaks ?Ekke Moori? kaks kordustrükki ja ?Karge mere? teine trükk. Kirjastustegevust koondavad arhiividokumendid näitavad, et Oskar Luts oli äärmiselt aktiivne pakkuma oma käsikirju kirjatustele. Näiteks oli tema üks esimesi autoreid, kes sai okupatsiooni esindajatelt Eestis trükiste avaldamisloa.

Selle taustal meenub 90ndate esimeses pooles ajakirjandust hullutanud diskussioon ?Talve? autorluse ümber. Kuna Oskar Lutsule oli tol ajal peamiseks avaldamisvõimaluseks kordustrükk, siis on üsna tõenäoline, et uue raamatu loomise idee polnud enam päevakorral. Pealegi on teada, et ta valmistas ette ?Sügise? II osa käsikirja. Kirjanikul oli lugejaskonna seas hea maine, teda loeti palju ja avaldati meelsasti. Osa ?Sügise? II jao lugudest ilmus Postimehes järjejutuna.

Väidet, et Oskar Luts enam uusi teoseid ei kirjutanud, toetab ka kirjanduskriitik Maie Kalda arvutustöö. Nimelt arvutas vanaproua välja, mitu protsenti Oskar Lutsu ?Talvest? on Lutsu kirjutatud ja mitu protsenti pärineb Arnold Karult, mehelt, kelle ümberkirjutuste põhjal olevat romaan sündinud. Tulemus: kokku 228 lehekülje pikkusest ?netotekstist? on puhast Lutsu 4 , tundmatuseni moonutatud, lahjendatud ja neutraliseeritud, ent siiski veel võimalikku Lutsu 115, Arnold Karu otsest omaloomingut 94 ning raskesti määratletavat materjali 15 lehekülge.

Kas oli pegasus kirjaniku selleks hetkeks lõplikult või ajutiselt maha jätnud, oskab ilmselt vastata kõige täpsemalt kirjandusklassik ise. Meil jääb üle ainult oletusi teha.

Autor: Signe Pärt