Ralf Tamme põnevad majad

Mida siiram on esimene kohtumine tellijaga, seda laiem ja pikem ideekoridor kujuneb arhitekti peas, räägib Ralf Tamm. Enamasti tahetakse ajaproovile vastupidavat kodumaja ehitada kogu eluks. Siit jõuame ka betoonini, ökonoomse ja minimalistliku, ühtaegu nii konstruktiivse kui ka viimistlusmaterjalini. Mõnel juhul on teda vaja ilusamaks viimistleda, aga reeglina betoonpind, kui see meeldib, ei vajagi erilisi lisandeid.

Kõik oleneb muidugi sisekujundaja kontseptsioonist. Mida varem sisearhitekt töösse sekkub, seda paremad lahendused sünnivad. Ralf Tamm on koostööd teinud paljude kujundajatega, aga kõige rohkem oma abikaasa Angela Orgusaarega.

Maju projekteerides jälgib Tamm meie geograafilist eripära ? nagu looduses on talvel uneaeg, nii on ka tema majadel külmal ajal võimalik kokku tõmbuda ja suvel jälle mitteköetavatele terrassidele ja suurematele pindadele avaneda. Sõltuvalt perekonna suurusest võiks maja eluosa olla 100?150 ruutmeetrit, suuremale pinnale on raske õigustust leida. Majad peaksid olema hõivatud, nad ei tohiks tühjalt seista nagu mõned mõisahooned. ?Mul on kurb mõelda, kui nad on kasutud, sest igal majal on ju hing,? poetiseerib arhitekt.

Samas võiksid terrassid ja verandad, kus käib suvine elu ? laste mängud, külalised, grilliõhtud ? olla suured, vähemalt 50ruutmeetrised pinnad. Ralf Tamme projekteeritud eramud on enamasti minimalistlikud modernset laadi ja ökonoomsed, neis ei priisata.

Vahetevahel on häid ideid ja need tuleb ellu viia, ka ehituslikult. Näiteks veel pooleliolevale betoonelementidest majale projekteeris ta huvitavad aknad, mis lähtuvad betoonpaneeli võimaluste rakendamisest. Betoonelement koosneb kolmest kihist ja kui sinna tehakse akna- või ukseava, siis selleks, et soojustusmaterjal vahelt välja ei vajuks, paigutatakse ava ümber puitpruss. Selles majas hoiab sama puitpruss ka klaasi ning tekib visuaalne efekt, nagu klaas saaks betooniga kokku. Maja välissein jookseb ühekorruselisena mööda krundi äärt, moodustades frondi tänava ja hoovi vahele. Siis ta tõuseb üles läbi kahekorruselise elutoa ja teine korrus jookseb piki krundi varjupoolsemat külge õhust selle sügavusse ja saunaboksi kohal tuleb uuesti alla. Üleulatuva osa all on terrass, mis ühtaegu ühendab sauna ja elutuba. Aknadünaamika sümboliseerib seda sama liikumist.

Seni võib Ralf Tamme õnnestunuimaks projektiks pidada Veskimöldre kuubikut. Eramu õnnelikule käekäigule pani aluse esimene kohtumine tellijaga. Erik Jässi ütles siis, et ta tahab oma perele valget kasti. ?Teatasin vaid, et moodsat maja,? meenutab ta. ?Erikust õhkuski valmisolekut vabaduseks,? meenutab Ralf Tamm, kes järgmisele kokkusaamisele ilmuski kuubiku maketiga, kus ühel pool oli ühtepidi trips-traps-trull-seinaga aknaruudustik ja teisel vastupidi ? aknaribade vahel seinaruudud. Sel hetkel oleks Jässi võinud kõik ära nullida, kuid tema päris hoopis: ?Väga hea, aga kuidas toad siia ära mahuvad?? Ehitajate jaoks osutusid raskeimaks pähkliks nurgaaknad, kus kolm klaasi saavad omavahel kokku. Lõpuks läks kõik korda ja selle eest tuleb töömehi tunnustada.

?Arutasime koos arhitektiga maja sisemust,? ütleb Erik Jässi, kelle üks põhisoove oli, et maja paistaks läbi ? et tagahoovist oleks võimalik tänavale vaadata. Ja ongi, ning mitte ainult horisontaalis, vaid ka vertikaalis. Asjatundmatu silm võiks teha vale järelduse, et ka Veskimöldre valge kuubik on betoonmaja ? tegelikult on ta ehitatud fiboplokist, vahelaed ning otsaseinte konstruktsioonid on betoonist. ?Meie soovisime saada võimalikult looduslähedast maja, mis hingaks ja kus õhk käiks läbi. Siis on kõikides ruumides lubikrohviga seinad värvitud, elu- ja lapsetoas on tammepõrandad, teistes ruumides on maas betoon,? selgitab peremehest sisekujundaja Erik Jässi. Trepid ühendavad seda 200ruutmeetrist maja, mille mööbli kavandas samuti majaperemees. Heast klapist arhitektiga on välja kasvanud koostöö ? Ralf Tamm on kutsunud Erik Jässit mõnda oma uut projekti kujundama ja vastupidi.

Huvitav, milline on järgmine maja, millega Ralf Tamm, kes ei soovi, et teda ainult betooniarhitektiks nimetatakse, Eesti arhitektuuriajalukku läheb?

Autor: Tiina Kolk