Riigi äriühingud vajavad omanikustrateegiaid

Majandusministeerium on seisukohal, et riigifirmadel võiks lisaks kasumi maksimeerimisele olla ka teisi eesmärke. Tallinna Lennujaam või Tallinna Sadam võiksid näiteks pingutada riiki külastavate turistide voo suurendamise nimel.

Rahandusminister Taavi Veskimägi on väljendanud soovi viia Tallinna Sadama ja Eesti Energia aktsiad börsile, et turgutada börsi elujõulisust, tagada riigifirmade suurem läbipaistvus, vähendada poliitilist juhtimist.

Börsi kui majandusele vajalikku infrastruktuuri ei saa luua ja säilitada riigi initsiatiivil sarnaselt maanteega. Eraldi küsimuseks on, milline saab üldse olla kohaliku kapitalituru perspektiiv, arvestades Eesti majanduse suurust ja ettevõtluse dünaamikat. End näib õigustavat ühtse Balti börsi idee või ühine Balti- ja Põhjamaade turg.

Osaliselt võib rahandusministri väljendatud muret jagada selles osas, mis puudutab võimalikku tulude riigist välja rändamist seoses börsi lipulaevadele tehtud ülevõtmispakkumistega. Üks Hansapanga asutajaid ja tänaseni suuremaid eraisikust aktsionäre Jüri Mõis arvas võimaliku müügitulu rakenduse suhtes, et küll ta midagi välja mõtleb. Kapitalil on omadus leida parim teenimispaik iseseisvalt ning samuti on põhjust uskuda, et lisaks riigifirmadele leidub Eestis teisigi atraktiivseid investeerimisvõimalusi.

Tõsi, rangete investeerimispiirangutega fondidele tähendab börsiliidrite kadumine siinsete rahapaigutusvalikute ahenemist. Kuna kõnealused ettevõtted on pigem üle- kui alakapitaliseeritud, on omaette küsimuseks, mida riik nende aktsiate müügist teenitava rahaga teeks. Küllap ei jääks hätta riikki, ehkki seni on raha läinud eelarvekulude katteks või paigutatud välismaale stabilisatsioonireservi.

Riigi äriühingute peamine probleem on pikaajalise ja ühtse terviknägemuse puudumine omanikustrateegiast, samuti teatav mahajäämus korporatiivkultuuris.

Sedavõrd olulises ja kompleksses küsimuses nagu riigi osalus strateegilistes ettevõtetes tuleks vältida stamparusaamu või hetkemoega kaasaminekut. Enamlevinud stamptõde on, et börs suurendab läbipaistvust. Läbipaistvust kui õõnsakskulunud mõistet võiks määratleda kui korporatiivkulutuuri osa, mis seisneb usaldusväärse ülevaate andmises ettevõtte tegevuse, finantsaruandluse, otsustusprotsesside ja kontrollisüsteemide kohta.

Läbipaistmatuse kõige pahaloomulisem vorm avaldub siis, kui ettevõte omaniku jaoks enam läbi ei paista. Niisugune olukord viitab rohkem probleemidele ettevõtte sees kui väljaspool, mistõttu vajavad sedalaadi probleemid ka vastavat lahendust.

Ettevõttes toimuva paremini mõistmiseks saab omanik enesele appi paluda täiendava silmapaari, kuid uue aktsionäri asemel piisab siin näiteks audiitorist. Börs ei peaks olema röntgeniaparaat, mille abil halva või laisa peremehe ettevõtet läbi valgustada.

Mis puudutab läbipaistvust avalikkuse silmis, siis selle tagamiseks on nii omaniku kui juhtkonna võimalused avarad. Börsireeglites sisalduvaid aruandlus- ja muid nõudeid võivad täita kõik ettevõtted.

Olgugi, et börsifirmade puhul toimib reeglipärane aruandlus, ei tarvitse börsifirma staatus tähendada rohkema info kättesaadavust.

Erineva teavitamispraktika näitena võib tuua palkade teema. Seni pole börsiettevõtete juhtide tasusid reeglina avalikustatud, samas kui riigile kuuluvate ettevõtete juhtide palganumbreid avaldatakse regulaarselt ja personaalselt.

Börsiettevõtte juhatuse, aga eriti nõukogu liikmed jagavad kommentaare märgatavalt harvemini ning napimalt võrreldes kolleegidega riigi äriühingutest.

Ettevõtte börsile viimine on omaniku jaoks üks võimalik strateegiline valik, mida pole põhjust pidada olemuslikult heaks või halvaks. Omanikustrateegia kujundamisel tuleks kaaluda erinevaid valikuid, alates osaluse säilitamisest, ning seejuures lähtuda ennekõike konkreetsest ettevõttest.

Kindlasti saab ja tuleb kõrge korporatiivkultuuri standardeid juurutada ka riigile kuuluvates äriühingutes. Pole häid ja halbu juhtimisstiile, on vaid head ja halvad juhid.

Autor: Alo Kelder