Sadam, seadus ja teadus

Eestimaa Looduse Fond (ELF) on tänaseks lõpetanud kohtuvaidluse pidamise nii keskkonnaministeeriumi kui ka Tallinna Sadamaga süvasadama rajamise pärast Küdema lahte Saaremaal. ELF ja Eesti Roheline Liikumine (ERL) korraldasid selgitamiseks mõne nädala eest ka pressikonverentsi.

Et kohtuvaidlusest loobuti, ei tähenda, et keskkonnahoidlike inimeste seisukohad sadama osas muutunud oleks. Lihtsalt ühel hetkel sai enam kui selgeks, et inimeste seadustest tulenev tõde ja loodusseadustest tulenev tõde võivad ja saavadki olla täiesti erinevad. Selles pole miskit ette heita kohtutele, vaid ikkagi seadusteloojatele.

Täna veel kehtiva keskkonna­mõjude hindamist sätestavate seadustega polegi võimalik kohustada arendajaid arvesse võtma nende tegevuse pikaajalisi ja laiemaid, kui pelgalt ehituspaik, mõjusid. Uus seadus on Riigikogus ka juba vastu võetud ning peaks ka varsti jõustuma. Seegi kinnitus vana seadustiku kohatusest.

Minu veendumuseks on jätkuvalt, et niivõrd pealiskaudsete ja eklektiliste arvamuste ning hinnangute alusel, nagu seda Küdema lahe sadama puhul on senini tehtud, ei ole otstarbekas sadamaehitusega nagu ka kruiisiturismi propageerimisega alustustada. Teaduslikult ei kanna keskkonnamõjude hindamise käigus tehtud uurimused välja neid järeldusi, mida keskkonnamõjude hindajad Saaremaa sadama puhul on teinud. Kohus leidis siiski, et dokumente ja uuringuid on ometi piisavas koguses. Tõepoolest pole ju põhjust arvata, et kohtul oleks pädevust või ka kohustust hinnata tekstide teaduslikku taset. Ideaalis ju seda võiks teha, kuid esmakohustus on kohtul seaduslikkuse kaalumine ning auklik ja puudulik seadustik ei võimaldagi ju muid otsuseid.

Tallinna Sadamaga 2004. aasta jooksul peetud läbirääkimistes ilmnes, et sadam on valmis arvesse võtma ehitustegevuse käigus neid ettepanekuid, mida ELF ja ERL neile tegid, ja muutma ka üldtingimusi: teostama linnustikuseiret teaduslikult korrektse programmi alusel, korraldama adekvaatse ja prognoosivõimelise hüdrodünaamilise mudeli ranniku­mereprotsesside hindamiseks ja ennustamiseks ja kasutama sadamarajatiste loomisel ning opereerimisel säästlikke ehitus- ja energiatehnoloogiaid.

Komistuskiviks sai neis asjus aga keskkonnaministeeriumi kangekaelne seisukoht, kes ei nõustutud osalema kolmanda osapoolena kohtuvälises leppes. Ministeerium leidis, et nemad on teinud kõik õigesti ega kavatsegi oma seisukohti muuta. Vaatamata asjaolule, et kui Tallinna sadam nõustub oma sadama rajamise tingimusi säästlikumaks ja keskkonnasõbralikumaks muutma, peaks ministeerium olema lubatu järelevaatajaks. Kodanikuühendused lihtsalt ei saa korraldada ei järelevalvet ega lepitu rikkumisel karistamist, kuna see on ju riigi pärusmaa. Tänaseks on see jäänud Tallinna Sadama vabaks tahteks kokku­leppes kirjeldatut kas täita või mitte.

Vaatamata kohtuvaidlusest loobumisele on sadamaehitusega Saaremaale kaasnev keskkonnamõju hinnang jätkuvalt puudulik. Tehtud uuringud ei võimalda prognoosida, milline on sadama mõju Küdema lahe idaosa madalamatele kohtadele, kus paiknevad lindude pesitsusalad. Pole ka mudelit, mille abil prognoosida piisava täpsusega võimaliku kütusereostuse kulgu ja tõrjet.

Majanduslikult, aga veelgi enam poliitiliselt pingestatud tegevuskavade puhul (mida ka pikaajaliselt vaevu tasuv kruiisisadam seda on) on sisulise dialoogi pidamine sageli sootuks välistatud ning kohtu­asi võetakse ajada vaid viimases hädas. Selles vaidluses osalemisel sai mulle selgeks, et ainsad kodanikuühendused, mida võimulolijad eelistavad näha, on koalitsioonierakonnad. Nüüdsest on vastutus Saaremaale rajatava sadamaga neil, kes seda väga-väga ehitada tahavad. Nagu ka neil, kes selleks on keskkonnamõju hinnangu nimelise ülistuslaulu kirjutanud. ELF ja ERL on oma kriitika ja tähelepanekud välja öelnud ja proovinud neid ka kohtu­mehhanismi kaudu täidetavaks muuta. Nende kodanikuühenduste seisukoht oli ja jääb ikka samaks: küsimus pole mitte selles, kas olla sadama poolt või vastu, vaid selles, millistest mõtetest ja arusaamadest lähtuvalt sadamat asutakse rajama.

Praegused avalikkusele välja öeldud arusaamad tekitavad aga väga suure tõenäosusega ülimalt problemaatilise sadama ja turismiäri! Probleemide ilmnemisel küsitagu siis aru ja vastutust Saare maavalitusest, Mustjala vallast, keskkonnaministeeriumist, Tallinna Sadamast ning Tallmacist.

Ja veel: ega olukorras, kus kogu poliitiline tähelepanu on keskendatud võimupositsioonide hoidmisele-muutmisele, pole võimalik ka kodanikuühendustel mingit sisulist dispuuti riigivõimu esindajatega pidada. Hea köielkõndija on juba iseenesest huvitav vaatepilt ja temalt oleks liig nõuda, et ta köiel käies ka maitsvaid pannkooke küpsetaks ja samal ajal arukat juttu ajaks. Arusaam, nagu oleks looduskeskkond majanduse osa (või vähemalt tugi), mitte majanduskeskkond ökosüsteemi osa, on visa kaduma ning loodusseadusi eiravad riigiseadused vaid pärsivad sellise mõttelaadi kadumist. Ja abisaamise koht pole mitte niivõrd kohus kui kool.