Metsa peab seaduse abil säästma

Viimastel nädalatel on metsatööstuse ja erametsaomanike esindajad andnud uuele metsaseaduse eelnõule hävitavaid hinnanguid. Teatud huvigrupid näivad soovivat, et riik metsas toimuvat võimalikult vähe reguleeriks ja metsaraie peamiseks regulaatoriks oleks nõudlus puiduturul.

Soovin Eesti metsatöösturite esindajatele meenutada, et mets ei ole pelgalt porgandi­põld, mida kevadel rohid ja sügisel koristad, vaid ökosüsteem, millest Eestis sõltub vähemalt 20 000 liiki ja kõigi eestlaste elukeskkond.

Praegune olukord tekkis metsaseaduse vastuvõtmisel 1998. aastal. Täna oleme jõudnud olukorda, kus isegi tööstuse esindajad on möönnud, et Eesti okasmetsades on toimunud tõsine üleraie. Selle tulemusena on Eesti majanduslikku keskkonda lisandunud nähtus nimega palgipõud ja üleinvesteerinud tööstus on 40% ulatuses sõltuv Vene importpalgist.

Metsast sõltub paljude ühiskonnaliikmete elukeskkonna kvaliteet ja seetõttu on arenenud riikides kombeks, et omanik tunnistab metsa majandama hakates enda vastutust ühiskonna ees. Kõikjal Euroopas (ja varem ka Eestis) on aktsepteeritud, et metsade majandamine on pikemas ajaperspektiivis läbi­mõeldud protsess. Läbimõeldult koostatud ja omanikuga kooskõlastatud majandamiskava tagab, et metsakeskkonna majandamisel paratamatult tekkiv negatiivne keskkonnamõju on võimalikult väike ja et omanik ka mõistlikku tulu teenib.

Metsaseadusest lähtuv majandamiskava peab seadma raamid raietegevusele ja seadus ei tohiks seejuures sisaldada tehnilisi üksikasju (raievanuseid jms), vaid need peaksid olema kirjas alamaktides. Erandjuhtudeks on ulatuslikud metsakahjustused, mille puhul annab raiele seadusliku aluse metsapatoloogi akt. Seejuures ei tohi majandamiskavast kujuneda metsaomanikku bürokraatlikult kohustavat akti, vaid omanikule peab jääma õigus majandada oma metsi väiksema intensiivsusega ning võimalus majandamiskava kaasajastada.

Kavajärgse majandamise toimimise eelduseks on, et kava on omanikuga kooskõlastatud. Siis on arvestatud omaniku soovidega ning samas on ka kindel, et omanik aktsepteerib sotsiaalset ja keskkonnakaitselist vastutust.

Säästva metsanduse üks põhimõte on, et metsa majanduslik väärtus ei tohi tulevikus väheneda täna tehtud otsuste ja tegude tulemusena. Metsa intensiivse majandamise puhul on keskseks küsimuseks raiutud alade uuenemine.

Viimaste aastate inventuurid näitavad okasmetsade üleraiet ja raiutud alade valdavat uuenemist lehtpuudega, mis tulevikus võib põhjustada nii majanduslikke tagasilööke puiduturul kui ka okasmetsadest sõltuvate liikide elutingimuste halvenemist. Seega on põhjendatud riigi soov jõulisemalt sekkuda raiesmike samaväärsesse taasmetsastamisse. Üks peamine säästva metsamajandamise populariseeritav raie on valik­raie, mida metsaseaduse kohaselt rakendatakse püsimetsana majandatavates metsades.

Omanik võib raiuda igal aastal teatud koguse puitu, ilma et metsamassiivi tekiks suuremaid puuvõradega katmata alasid. See tagab väikese, kuid pideva tulu oma metsast, põhjustamata keskkonnas drastilisi muutusi.

On väidetud, et paljud metsad on just valikraie sildi all rikutud. Kuna aga sigadusi on metsades tehtud kõikide raiete nime all, siis ei saa see olla põhjuseks, miks loodav metsaseadus peaks sellise raieliigi koos püsimetsanduse mõistega tulundusmetsast kaotama.

Autor: Kaupo Kohv