Puitkatused tõusevad taas ausse

Puitkatuseid on aegade jooksul välja kujunenud mitmeid: sindelkatused, kimmkatused, laastukatused ja pilbaskatused. Ajalooliselt on neid kasutatud väga paljudel erinevatel hoonetel.

Nõukogude ajal kaeti pudiks muutunud puitkatus esmalt ruberoidiga, seejärel eterniidiga, mis loomulikult rikkus maja ilme, aga tänu sellele asbestkoorikule on säilinud vähemalt osa sajanditevanuseid palkehitisi, mille katuseid tasapisi välja vahetatakse.

Kõige õigem oleks loomulikult eemaldada vana, hooldamata ja pude puidukiht katuselt ja kontrollida, kas sarikad ja roovitis on kõlblikud uue puitkatuse kandmiseks. Vajadusel tuleks vahetada välja roovitis ning asendada see analoogse uue materjaliga. Võrreldes plekk- või bituumenkatusega ei tule puitkatus oluliselt kallim, ja kui kaaluda, kumb katus kestab kauem, siis pole kahtlustki, et puit. Kõik sõltub muidugi hooldamisest.

Sindelkatus on puitkatuste kaasaegseim lahendus. Kuna sindli puhul on tegemist soonühendusega, on see stabiilsem ja niiskuskindlam kui laast- või kimmkatus. Üksteise soontesse kinnituvad sindlid moodustavad katusel tugevad, omavahel seotud read. Võrreldes kivi, pleki ja bituumensindliga on puidule iseloomulik niiskuse imamine ja selle vabastamine. Sindelkatus paisub vihma ajal, sindlite omavaheline ühendus tiheneb ja katus muutub veekindlaks. Pärast sadu kuivavad hea ventilatsiooniomadusega sindlikihid kiiresti ja katus muutub hingavaks. Kui paigaldusel kuivad sindlid tihedalt üksteise soonde pressida, hakkab vihmaga katus tugevalt lainetama ja võivad murduda ka sindlite soone servad.

Klassikaline sindel on kiilukujuline puidust saetud laud pikkusega 600 cm ja laiusega 83 mm, mille paksemasse serva on freesitud ühendussoon. Sindleid võib immutada enne paigaldust spetsiaalse antiseptikuga, mis pikendab katusematerjali eluiga aastate võrra. Kui sindelkatus on ehitatud kvaliteetsest materjalist ja paigaldatud meistrite poolt, siis on selle eluiga ilma õlitamata 30 aastat, vaakumimmutatud katustel tunduvalt kauem.

Katusekimmid on piki pui­tu kiilukujuliselt saetud lauad: ühest otsast õhemad (3?5 mm) ja teisest paksemad (13?25 mm). Kimmi laius varieerub 7?14 cm ja pikkus 60?65 cm vahel. Vastavalt soovile saab teha ka laiemaid ja pikemaid. Puidueelistuseks nii kimmi kui ka sindli puhul on kuusk, mis on stabiilsem ja tihedam kui mänd.

Kimmid paigaldatakse katustele kolmekordse kihina, naelutades need tihedalt üksteise kõrvale, mitte servapidi üksteise peale nagu laastu või pilpa puhul.

Pilbaskatused on katuselaastu eelkäijad. Vanasti kisti need spetsiaalsel tööpingil vastava noaga käsitsi puupakkudest. Seisnud puud leotati enne kiskumist mõni nädal vees, et need muutuks sitkemaks. Pilpa paksus peaks olema keskmiselt 2?3 mm, laius 7?10 cm ja pikkus kuni pool meetrit. Pilbaskatuste paigaldamise põhimõte on sama mis laastukatuste puhul. Pilpa paigaldust alustatakse samuti räästast ja kasutatakse külgmist ülekatet nagu laastu puhul, st serv läheb teisele pilpale peale. Kvaliteetselt ja kiirustamata tehtud pilbaskatused võivad kesta uskumatult kaua ? 60 kuni 80 aastat.

Laastukatuseid paigaldatakse enamasti kolmekordse kihina. Laastu paksus on tavaliselt 4?6 mm, laius 7?12 cm ja pikkus kuni 75 cm. Soovitatav pikkus võiks jääda 45?55 cm vahele. Ka laastud kinnitatakse roovlattidele nii, et järgmine laastukiht katab eelmise naelapead. Paigaldust alustatakse räästast. Laastu ennast annab hõlpsasti paigaldusel vormida, mistõttu sobib see hästi kelpadel. Laastuga on võimalik katta ka väljaulatuvaid katuseosi ja karniise. Laastu- ja pilbaskatuste eeliseks on kergus ? tihti ei kannata vanade majad katusekonstruktsioonid kivikatuse survet lihtsalt välja.

Esiteks tuleb puitkatus nagu ka iga teinegi hoida sinna kogunema kippuvast prahist puhtana. Peale selle tuleks jälgida, et katusele ei tekiks loomulikku kuivamist takistavat samblikku, mis kipub tekkima just suurte puude all. Eriti laast- ja pilbaskatuste puhul tuleks hoiduda katusepinna vigastamisest.

On oluline, et katusealune oleks hästi tuulutatud. Siis peab puitkatus kauem vastu. Puitkatuste suurim vaenlane on päike, mis kuivatab niiskeid pindu liiga kiiresti. Esialgu tekkivad praod arenevad kiiresti edasi silmaga nähtavateks lõhedeks. Selle vastu kasutati traditsiooniliselt tõrvamist iga viie aasta tagant, kuid tänapäeval on olemas ka keemilised töötlemisvahendid.q