Majanduskasvuga seotud võlakirjad on hea mõte

Aasta tagasi leppisid 34 riigipead kokku, et toetavad riiklike võlakirjade väljaandmist, mille väljamaksmine on seotud riikide sisemajanduse kogutoodangu ehk SKPga.

Kuid protsess seiskus ja päevakorral on vaid üks selliste võlakirjadega seotud kava Argentinas. Hea võimalus tugevdada maailma rahalist infrastruktuuri ja suurendada majanduslikku efektiivsust võib seega käest libiseda.

SKP on kõige ulatuslikum majandusedu mõõdupuu. Kasvuga seotud võlakirjade lihtsaim vorm oleks pikaajaline riigiväärtpaber, millelt makstakse regulaarselt väljaandva riigi SKPga proportsionaalseid dividende.

Oletame, et Argentina valitsus annab välja tähtajatud võlakirjad, millelt makstakse iga-aastast dividendi, mis võrdub kümne miljardikuga Argentina SKPst ja mis makstakse välja peesodes. Kuna Argentina aastane SKP on umbes 500 miljardit peesot, saaks ühelt selliselt võlakirjalt praegu dividende 50 peesot (umbes 200 krooni) aastas. Dividendid suureneksid või väheneksid vastavalt Argentina majanduse edule.

SKPga seotud võlakirjade turg jõuaks hinnani, mis muudab need investoritele atraktiivseks, peegeldades ootusi võlakirju välja andva riigi tuleviku suhtes. Võib eeldada, et ebakindla tulevikuga riikides, nagu Argentina, on pikaajaliste SKPga seotud võlakirjade turg muutlik, kuna investorid korrigeerivad vastavalt uuele infole oma kasvuootusi.

Komistuskiviks on olnud potentsiaalsete investorite hirm, et riikide ebausaldusväärne raamatupidamine muudab võlakirjad ebakindlaks. Kui te numbreid ei usalda, siis ei saa te usaldada ka võlakohustust. Numbrite õigsuse parandamiseks on tõepoolest vaja tööd teha, kuid vahepeal ei peaks me võlakirjade loomisest loobuma.

Esimestena peaksid neid välja andma arenenud riigid, sest nad on stabiilsemad. Efekti näeks aga kohe. Kui üks suurem riik tekitab turu SKPga seotud võlgadele, loob ta kontseptsiooni, mis muudab teistele riikidele kaasalöömise lihtsamaks. Ka indeksvõlakirjade levik oli omal ajal ajalooline pretsedent. Esimesena andis sellised indeksvõlakirjad 1946. aastal välja Soome, reageerides sõjaaegsele hinnatõusule. Järgmised olid Iisrael ja Island 1955. aastal, neile järgnesid paljud teised riigid.

SKPga seotud võlakirjad pakuksid samuti kindlustust inflatsiooniriski vastu, kuid reageeriksid ka SKP kasvule. Võidakse vastu väita, et arenenud riikidel pole mõtet SKPga seotud võlakirju välja anda, sest seal on SKP kasv kindel. Kuid pikaajaline tegeliku SKP kasv on ka arenenud riikides olnud üsna muutlik.

Praegustes vaidlustes tulevaste vanaduspensionide üle sõltub sellest ebakindlusest palju. Kui majandus kasvab kiiresti, siis pole probleemi. Kui aga mitte, terendab pensionikriis. Turu loomine ebakindlusega kauplemiseks on suur samm riskide ohjamise suunas.

Kui personaalsed pensionikontod või abistamisfondid investeeritakse SKPga seotud võlakirjadesse, peegeldavad maksed vanaduspensionäridele 25 aasta pärast majanduse kasvumäära ja maksubaasi.