Hädakaitse võib päästa elu või tuua kaitsjale endale kriminaalkaristuse

Karistusseadustiku § 28 ütleb, et hädakaitse kasutamine ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid ja ületamata seejuures hädakaitse piiri.

Hädakaitse piiri tunnetamine on niivõrd hägune ja keeruline, et vale otsuse tegemisel võib enda kaitsjat oodata hoopis kriminaalkaristus.

Keskkriminaalpolitsei vaneminspektor Marko Matvei selgitab, et ennast kaitstes tuleb reeglina valida kaitsevahend, mis poleks ohtlikum ründaja omast.

Hädakaitse esmane põhimõte on, et rünnatavale tuleb anda õigus ennast efektiivselt kaitsta. See tähendab, et kui inimest rünnatakse paljaste kätega, kuid ründaja on temast tugevam, siis võib rünnatav kasutada enesekaitseks nuga või isegi tulirelva. Selline kaitse vastab ründe iseloomule ja ohtlikkusele, sest palja­käsi rünnatav ründajale vastu ei saaks.

Matvei sõnul ei tohi relva kasutada siis, kui ründaja on selgelt nõrgem ja rünnatav võiks ta lihtsalt eemale tõugata. Kuid iga kord need reeglid ei kehti.

Marko Matvei toob näite hiljuti juhtunu põhjal. Mees otsustas ühel peol naise n-ö ära rääkida ja muutus pealetükkivaks. Intsident lõppes sellega, et naine, tundes ohtu oma tervisele, lõi meest rusikaga näkku, mille tagajärjel murdus mehel hammas. Mees pöördus politsei poole avaldusega, et temale tekitati kallaletungiga kehavigastus (väljalöödud hammas). Naine väidab aga, et löök oli tehtud enesekaitseks ja ta oli hädakaitse seisundis. See juhtum on jõudnud tänaseks kohtusse, kus käib vaidlus selle üle, kas naine käitus vastavalt hädakaitse piiridele või ründas kavatsetult ning otsese tahtlusega meest vigastada.

Siin ongi Matvei sõnul hädakaitse nõrgim lüli ? provokatsioonioht. Mees provotseeris oma käitumisega naist, sundides teda esimesena lööma. Kas naine oleks pidanud ootama, kuni teda vägistatakse või muul viisil alandatakse? Samas on mehel varuks tugev argument, et tema poolt pole naiste suhtes mitte mingisugust agressiooni toimunud. Sellised konfliktolukorrad tekitavad küsimuse rünnaku alustajast ja võivad kannatanust teha mõne hetkega kurjategija.

Hädakaitse seisundis peab valima vahendeid enda kaitseks nii, et nende toime arvestaks ründe ohtlikkust. Kui keegi varastab trammis taskust mobiiltelefoni, siis pole tema vastu relva kasutamine põhjendatud. Kuid kui inimene tunneb reaalset ohtu oma elule, ei pea ta ootama jääma, millal kurjategija tema eluküünla kustutab, vaid võib kohe enda kaitseks midagi ette võtta.

Kindlasti on suur osa selliste juhtumite ärahoidmisel ohusituatsiooni hindamisel, kuid reaalne elu näitab, et kui keegi on nõuks võtnud sooritada õigusvastase ründe, siis seda ta ka teeb. Loomulikult on targem vältida pimedatel tänavatel liikumist ja kahtlaste inimestega suhtlemist, kuid ohusituatsioone sellega täielikult ennetada ei õnnestu.

Matvei arvab, et lause ?parim kaitse on rünnak? ei ole hädakaitse teemal rääkides kohane.

Kõige otstarbekam enesekaitseks on igasuguse agressiooni vältimine ning vajadusel minemajooksmine ja politsei või möödujate abi kutsumine. Agressiooniga kaasaminek muudab olukorra lahendamise tavaliselt ainult raskemaks.

Autor: Andres Palm