Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vaba tööaeg vabastab tööandja ületundide eest tasu maksmisest
Töö- ja puhkeaja seadus annab töötajale iseseisva otsustuspädevuse oma tööaja määratlemiseks. Taolistele töötajatele ei ole vaja maksta lisatasu õhtusel ajal, puhkepäevadel või pühade ajal tehtava töö eest, nende palga arvestuse aluseks on töölepingus kokkulepitud palgamäär.
Praktikas ei ole asi nii lihtne, ütles Tallinna ja Harjumaa töövaidluskomisjoni esinaine Raili Karjane. Põhjus selles, et sellisel juhul väljub töötaja tööandja kontrolli alt.
?Tööandja ei tohi ei otseselt ega kaudselt kontrollida töötaja tegemisi ja tööaja täitmist,? lausus Karjane. ?See aga ei ole võimalik, sest kui paljud tööandjad saaksid sellest kontrollist loobuda??
Pärast seaduse jõustumist 2002. aasta algul hakkasid tööandjad seda võimalust agaralt kasutama. Töövaidluskomisjonis oli juhtum, kus tööandja justkui andis iseseisva otsustuspädevuse, kuid kontrollis töötajate tegemist, kusjuures töötajatele oli kehtestatud veel nõukogudeaegne normeerimata tööaeg.
Töötajad arvasid, et nad ei pea sellisel juhul tööandjale andma aru, kus nad viibivad. Töövaidluskomisjon leidis, et töötajatel on õigus, sest mingil juhul ei tohtinud nende tööaega määratleda, rääkis Karjane.
Karjase sõnul saab seda otsustuspädevust kasutada vaid väga kitsas ring inimesi ? näiteks tegevjuht, kellel ei olegi oma tegemistest kellelegi midagi ette kanda.
Seadus ise aga ei piira selle kokkuleppe sõlmimist mitte kellegagi, ainus tingimus on, et otseselt ega kaudselt ei määratleta taolise töötaja tööaega. ?Nii võib ka raamatupidajale selle otsustuspädevuse anda, kui ta sellega nõus on, kuid siis ei saa keegi kontrollida raamatupidaja tegemisi tööajal,? selgitas Karjane.
Kaudne tööaja määratlemine on Karjase sõnul näiteks see, kui töötajaga lepitakse kokku kindel päev, mil ta tuleb oma tööst ja tegemistest aru andma. Ta ei pea tulema, see ei ole võimalik, sest siis tal ei ole iseseisvat otsustuspädevust, märkis Karjane.
Seega, kui tööandjal tekib vajadus panna töötajale tööülesanne, mis on seotud ajalise kestusega, on töötajal õigus sellest keelduda. Samas ütles tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja Niina Siitam, et seda ei tohi segamini ajada ametijuhendist tulenevate kohustuste täitmisega. Kui töötaja on ametijuhendi järgi kohustatud tegema osasid toiminguid teatud ajal, ei saa seda käsitleda tööaja kindlaksmääramisena, märkis Siitam.
Ehkki ERGO Kindlustus ei ole oma agentidele selle seaduse mõistes otsustuspädevust andnud, on personalijuht Piret Sarve sõnul nende vähesed töölepingu alusel töötavad agendid ? enamik töötavad võlaõigusseaduse alusel tehtud lepinguga ? on oma tegemistes vabad.
?Me oleme demokraatlikud, meid huvitab ainult, palju agent müüb,? lausus Sarv. Ajalist kontrolli agentide töö üle ei kohaldata ja probleemi ei ole sellest, kui ühel päeval teeb inimene rohkem tööd ja teisel selle võrra vähem.
?Agendid kohtuvad klientidega ka nädalavahetusel ja võivad samas esmaspäeval-teisipäeval suvilas peenraid rohida,? kirjeldas Sarv. Agendi töö tulem on poliis ja poliiside järgi on võimalik nende töö efektiivsust hinnata. Ehkki nad ei kontrolli seda, mida töötaja tööajal teeb, möönab Sarv, et väga raske oleks tööandjal loobuda oma õigusest vajadusel kontrollida töötajat tööajal.
Kuigi taoline vabadus võiks idee poolest eriti hästi sobida loomeinimestele, ütles 24 tundi ööpäevas püsiklientide käsutuses oleva reklaamiagentuuri Hinc Disain juhatuse liige
Tarmo Sepp, et päris vabaks ei saa tööaega anda ka mitte loovinimestel. Nendel on kindel tööaeg selleks, et saada kontoris üksteisega kokku, rääkida ja ideid vahetada, selgitas Sepp.
?Kui töötajatel ei ole kindlat tööaega, siis ei tule keegi kohale, keegi ei tea, mis teine teeb ja see muudab töö tegemise võimatuks,? lisas Sepp.
Taolise 24 tundi saadaoleva teenuse osutajate töö tasustamiseks on Hinc Disainil kindel müügitulude protsent ? see välistab töötegemise teesklemise, sest aeg ei ole määrav, märkis Sepp.
Raili Karjane möönab, et seaduse tekst ei ole selge ja tõesti võib tunduda, et igaühele võib anda iseseisva otsustuspädevuse, sest tööandja otsustada on, kes on need töötajad, kellele võib jätta kohaldamata töö- ja puhkeaja seaduse sätted, mis reguleerivad ületunnitööd ja töötamist pühade ajal.
Töötajad, kellel on iseseisev otsustuspädevus, määratlevad vastavalt töölepingule ise oma tööaja. Seaduseandja mõtles seda sätet koostades eelkõige juhtidele, kes ise teevad otsuseid. Seda sel lihtsal põhjusel, et juhil on sageli vaja täita oma tööülesandeid väljaspool tööaega ja neile oli vaja anda võimalus määrata ise oma tööaega. Nii ei ole nende suhtes vaja pidada tööajaarvestust ega maksta eraldi ületunni-, õhtu- ja öötöö ega muude kõrgemini tasustavate töötamise aegade eest. Nende palgamäär peaks olema selle võrra kõrgem, et katta ära töötamine õhtul vms ajal.
See võiks kehtida ka müügijuhtidele, sest nende töö sõltub kliendist. Ta ei saa kohtuda kliendiga päeval, aga õhtul kell 19 saab, selline on tema töö iseloom. Sellisel juhul tööajaarvestust tema kohta ei peeta ja lisatasu ei maksta, palk peab olema kohe selle võrra kõrgem.
Kindlasti ei saa seda sätet rakendada nende töötajate suhtes, kellel on vaja töötada teatud kellast teatud kellani. Tööandja ei saa anda töötajale iseotsustamisõigust selleks, et mitte arvestada töötajate ületunnitööd. See oht tekkis praktikas kohe, kui seadus vastu võeti. Nii üritati näidata, et tootmisettevõttes töötaja otsustab ise oma tööaja üle. See on ju nonsenss! See ei ole see, mida seaduseandja mõtles.
Teisest küljest, ei saa töötaja keelduda oma ametijuhendist tulenevaid ülesandeid täitmast. Ta ei saa jätta koosolekule tulemata või komandeeringusse minemata põhjendusega, et ta ise otsustab oma aja üle. Korraldusi täidab ta ikka endiselt. Tööandjal on õigus nõuda, et päeva- ja kuuülesanded oleks täidetud. Kui kord on selline, et igal esmaspäeval on koosolek, siis nii on ja sellel peab osalema.
Selline vabadus peab põhinema usaldusel. See ei ole mingil juhul töötajale võimalus valida, kas ta teeb tööd või kas ta allub tööandjale, samamoodi kui tööandja ei saa seda kasutades jätta maksmata öötöö ja pühade ajal töötamise eest.